Oma maja. Nõukogude novelle

Novellikogumik „Oma maja. Nõukogude novelle“ koondab endas mitme autoriga lühijutte, mille keskmes on inimese suhe keskkonna, töö ja koduga. Pealkiri „Oma maja“ osutab nii materiaalsele kui ka sümboolsele tähendusele – majast kui füüsilisest ruumist ja kodutundest kui vaimsest seisundist. Teemadena kerkivad esile isiklik initsiatiiv, kollektiivne panus ja sotsialistliku ühiskonna väärtused, mis kujundavad tegelaste maailmataju ning eluviisi. Igas loos on fookuses inimene, kes loob või püüab luua enda ümber midagi püsivat – olgu selleks pere, elukoht, töö- või sõprussuhe –, ning sel teel tuleb tal läbida sisemisi ja väliseid takistusi.

Kogumiku novellid on kirjutatud realistlikus laadis ja peegeldavad 1950.–1960. aastate alguse Nõukogude eluolusid. Eri elualadelt pärit tegelaste kaudu käsitletakse selliseid teemasid nagu maale kolimine, linnaasumite ehitamine, töökollektiivi roll üksikisiku kujunemisel ning põlvkondadevahelised arusaamad kodust ja kuuluvusest. Lood on sageli üles ehitatud vastandustele – vana ja uue, üksikisiku ja ühiskonna, materiaalse ja vaimse vahel –, ent nende keskmes jääb alati inimese soov luua endale turvaline, tähenduslik paik. Majast saab nii edasipüüdlikkuse kui ka rahu sümbol, mille poole liigutakse läbi töö, mõistmise ja vastastikuse hoolimise.

„Oma maja“ kuulub 1960. aastate alguse nõukogude kirjanduse tüüpiliste kogumike hulka, mis püüdsid ühendada kunstilise jutustamislaadi ideoloogiliste sihtidega. Teosed selles kogumikus ei piirdu siiski pelgalt propagandistliku sõnumiga – mitmetes lugudes leidub psühholoogilist sügavust, isiklikke dilemmade ja igatsuste kujutamist. Kogumik peegeldab oma ajastu väärtusruumi, pakkudes samas ka arusaama, kuidas tavainimene suhestus kodu kui unistuse ja tegelikkusega. Raamat sobib nii ajastu olustiku tundmaõppimiseks kui ka realistliku proosa austajale, kes hindab lihtsate, ent sisukate lugude kaudu edasi antud elutunnetust.