Poisiraamat

Olli Jalose „Poisiraamat“ on tundlik ja peenetundeline kasvamise lugu, mis asetub 1960. aastate Soome konteksti. Teos keskendub ühe väikese poisi teekonnale mõistmatusest arusaamiseni, lapsepilgust maailmapildi kujunemiseni. Jalonen loob ajastutruu atmosfääri, kus Jätkusõja järelkajad on endiselt igapäevaelus tajutavad ning kus vana ja uus maailm kohtuvad pidevas nihkes. Poisi silmade kaudu jõuab lugejani vaade ühiskonnale, perekonnale ja inimese sisemaailmale – kõigele sellele, mis on areneva isiksuse jaoks ühtaegu hoomamatu ja vältimatu.

Romaani ülesehitus on detailitäpne ja vaikne, pakkudes kirjeldustes rohkem vihjeid kui otseseid seletusi. Autor läheneb lapse teadvusele vaikselt, tunnetades selle haavatavust ja avatusi. Lood, inimesed ja olukorrad jõuavad poisini läbi elu ennast – mitte õpetuste ega deklaratsioonide kaudu, vaid juhuslike hetkede, vaikuse ja kohmetute küsimuste najal. Nii kujuneb teosest rännak, kus kasvamine pole mitte üksnes bioloogiline protsess, vaid aeglane eneseleidmine maailmas, mis on sageli vastuoluline ja kergesti haavav.

Olli Jalonen (snd 1954) on Soome tunnustatud proosakirjanik, kelle loomingut iseloomustab introspektiivsus, tasakaalustatud keel ja oskus näha suurtes teemades isiklikku. Tema teosed on sageli seotud ajalooliste ja ühiskondlike muutustega, mida ta vaatleb üksikisiku kogemuse kaudu. Jalose varasem teos „Hotell elavatele“, mis ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus 1990. aastal, andis aimu tema eripärasest stiilist, mida „Poisiraamat“ veelgi kinnitab. Tegemist on kirjutajaga, kes vaatleb maailma väikese nurga alt, kuid avab selle kaudu terve inimese elu ulatuse.