Mängitud mängud

Olivia Saare luulekogu „Mängitud mängud“ koondab endas mõtlikke ja tundlikult sõnastatud tekste, mis käsitlevad nii isiklikke kui ka üldinimlikke kogemusi. Kogu keskmes on ajas liikumise motiiv: nooruslikud mängud, mälestused, täiskasvanuks saamise vältimatus ja elu vältel kogunenud kaotused ja taipamised. Saar kirjutab argistest asjadest lakooniliselt ja vaoshoitult, ent nendesse tekstidesse mahub sageli varjatud igatsus või mõru tõdemus, mis jätab teksti lahtiseks ja lugejale edasi mõtlemiseks. Pealkiri „Mängitud mängud“ võib viidata eluetappidele, mille jooksul midagi on läbi mängitud – kas kergelt või valusalt – ja mis nüüd on jäänud seljataha.

Stiililiselt jääb kogumik truuks Olivia Saare kujunditihedale, ent sisemiselt distsiplineeritud väljenduslaadile. Palad on sageli lühikesed, vähese keelelise pealispinnaga, kuid nende all peitub kihiline ja isikliku kogemusega läbipõimunud maailmatunnetus. Lugejale avanevad kujundid, kus lapsepõlve mängud ja loodusmotiivid põimuvad täiskasvanuelu kohustuste ja tunnetega. Vahel aimub tekstidesse ka kriitiline, peaaegu sarkastiline toon, mis käsitleb inimsuhteid, üksindust või elukäigu paratamatust. Kogu üldmulje jääb siiski pigem vaikseks, tähelepanelikuks ja kergelt melanhoolseks, viidates autori võimele peatuda pisiasjadel, milles peitub suurem mõte.

Olivia Saar (1934–2022) oli eesti luuletaja, prosaist ja lastekirjanik, kelle looming ulatus üle kuue aastakümne. Teda tuntakse eelkõige lasteluule kaudu, kuid ta avaldas ka täiskasvanutele suunatud luulet ja proosat, millele on iseloomulik sisemine tasakaal, empaatia ja napp väljendus. Saare tekstid lähtuvad sageli igapäevaelust ja loodusvaatlustest, olles samas poeetilise üldistusjõuga. „Mängitud mängud“ kuulub tema küpsemasse loomeperioodi ning annab tunnistust võimest käsitleda elu vahelduvat rütmi ilma liigse sentimentaalsuseta, kuid kaotamata inimlikku soojust.