Elu on sihuke!

Kogumik „Elu on sihuke!” koondab Olimar Kallase naljapildid ühtseks ülevaateks, kus pildikeel sõnastab argielu nähtused ilma pikema kommentaarita. Teos toob ühele leheküljele töö, pere, tarbimise, bürokraatia ja avaliku ruumi olukorrad ning asetab need lühivormi loogikasse: vaade, pööre, järeldus. Pildid kasutavad selget kontuuri ja ökonoomset kompositsiooni, nii et vaataja loeb tegevuse liikumisjoont ja märkab detaile, mis vahetavad tähendust viimases kaadris. Korduvad motiivid on järjekorrad ja load, ametnike sõnakasutus, transpordisõlmede rütm, kodused rollid, reklaam lubaduste ja tegelikkuse piiril. Osal lugudest puudub sõnaline seletus, teistes on napp allkiri, mis annab suuna. Kogumik töötab ka kahekeelse lugeja jaoks, sest lõigud ja märkused toimivad paralleelselt, nii et pildi tuum ei sõltu keelest, vaid situatsioonist.

Raamat paikneb satiiri ja karikatuuri ristumiskohas: pilt ei karju, vaid näitab mehhanismi, millele vaataja ise vormistab vastuse. Nali tekib nihkest vormi ja sisu vahel: paber ütleb üht, olukord teist. Nii ilmub esile teema, kuidas süsteem toodab ootust ning kuidas inimene selle ootusega tegutseb. Kallase joonistuslik tööriistakast on täpne: esemed – tööriistad, vormid, plakatid – kannavad rolli, ruum märgib rutiini, poos jutustab konflikti. Teos lubab lugeda ühest stseenist mitut rada: sama pilt räägib kord tarbimisest, kord tähelepanust, kord vastutusest. Pildid on rühmitatud nii, et argiseeriad (pood, ühistransport, amet) vahelduvad situatsioonidega, kus keskne on kodune läbirääkimine või väikese leiutuse „proovisõit”. Kogumiku ülesehitus jätab vaatajale hingamisruumi: lehtede rütm lubab peatuda ja tagasi kerida, et detaili ja lõppaktsendi suhet uuesti lugeda.

Kogumik seostub ajakirja Pikker satiiripärandiga ning laiemalt kohaliku huumorikultuuri pilditraditsiooniga. Nali ei toetu pilkele, vaid kirjeldab süsteeme: protseduuri, nimekirja, normi. Selles raamistikus saavad nähtavaks suhted asjade ja sõnade vahel: kuidas dokument annab õiguse või võtab selle, kuidas kuulutus üritab tõlgendada igatsust, kuidas töökoht korraldab keelt ja aega. Vaataja roll on komplekteerida tähendus pildi pakutud vihjetest. Teos ei kogu „suurkujusid” ega tähtsündmusi, vaid salvestab väikese liigutuse ja rahuliku järelduse, mis jääb kestma kauem kui päevauudis. Nii on kogumik ühtaegu ülevaade ja tööriist: temaga saab uurida, kuidas üks ühiskond räägib endast läbi nalja, milles vorm seletab maailma sama palju kui sõna.