Kolmas pealiige

Olga Romantšenko teos „Kolmas pealiige“ kuulub nõukogudeaegse populaarteadusliku kirjanduse hulka, keskendudes inimese ajule kui keerukale ja seni osaliselt mõistetamatule elundile. Raamat käsitleb aju toimimist mitmekülgselt: alates anatoomilistest ja füsioloogilistest alustest kuni kõrgemate psüühiliste protsessideni, nagu mälu, taju, mõtlemine ja teadvus. Erilist tähelepanu pööratakse nn kolmandale pealiikmele – ajukoorele –, mida käsitletakse kui evolutsiooni tulemit ja inimteadvuse kandjat. Aju uurimist toetatakse raamatus nii neuroloogia kui ka psühholoogia saavutustega, tuues esile ajuteaduse arenguid 20. sajandi keskpaigas.

Autor püüab keerulist teaduslikku materjali esitada lugejale arusaadaval kujul, kasutades piltlikke näiteid, võrdlusi ja kujundlikku keelt. Lisaks faktidele ja seletustele sisaldab teos ka ülevaateid ajaloolistest arengutest, tuues välja näiteks antiikfilosoofide käsitlusi mõtlemise asukohast ning teaduse teetähiseid 19. ja 20. sajandil. Samuti vaadeldakse eksperimentaalpsühholoogia ja neurokirurgia edusamme, sealhulgas katseid ajukahjustustega patsientide peal ning kaasaegseid vaateid aju plastilisusele. Selline lähenemine loob sideme mineviku ja oleviku teadmiste vahel ning võimaldab lugejal tunnetada, kui piiratud ja samas avarduv on inimteadmiste ulatus omaenda aju suhtes.

Olga Romantšenko tegutses peamiselt teadusliku populariseerimise valdkonnas, kirjutades ja toimetades mitmeid bioloogia ja meditsiiniga seotud teoseid, mis olid suunatud laiemale lugejaskonnale. „Kolmas pealiige“ paistab silma sooviga ühendada teaduslik täpsus ja ligipääsetav keel, sobides eeskätt neile, kes tunnevad huvi inimese psüühika ja närvisüsteemi toimimise vastu ilma, et oleks vajalik süvitsi meditsiiniline ettevalmistus. Raamat esindab oma ajastu vaimsust, kus teadus oli ideoloogiliselt suunatud, kuid säilitas samas soovi teadmisi laiemalt levitada ja mõistmist süvendada.