München. Hitler ja Dostojevski. Fragmentaarium. Hüplevad mõtted

Olev Remsu teos „München. Hitler ja Dostojevski. Fragmentaarium. Hüplevad mõtted“ on žanripiire eirav kirjatükk, mis liigutab end mälestuste, kirjandusteaduslike arutluste ja kultuurilooliste vaatluste vahel. Tegemist pole üheselt määratletava esseekoguga ega päevikuga, vaid pigem vaimse rännakuga läbi autori isiklike seoste, ajaloo keerdkäikude ja kirjanduse suurkujude. Pealkirja kolm komponenti – München, Hitler ja Dostojevski – loovad raamstruktuuri, mille vahele mahuvad hajali mõtted, fragmentaarsed tähelepanekud ja kultuurilised assotsiatsioonid. Remsu liigub vabalt ajas ja ruumis, kombineerides isiklikke kogemusi Saksamaal elades ning kirjanduslikke ja ajaloolisi reflektsioone.

Autor seob oma Müncheni-perioodi vaatlused nii kohaliku argipäeva kui sügavamate kultuuriliste kihtidega, tuues paralleele 20. sajandi totalitarismi ning kirjandusklassika moraalsete dilemmade vahel. Hitler kui ajalooline ja ideoloogiline fenomen põimub vaimsete aruteludega Dostojevski süü ja vabaduse teemadel, moodustades mõttelise telje, mille ümber keerlevad Remsu hüplikud, ent sisuliselt tähenduslikud mõtisklused. Ta ei paku valmis vastuseid ega süstemaatilist teooriat, vaid laseb ideedel kasvada ja hargneda, kutsudes lugejat kaasa rändama mööda omaenese kultuurilise mälu ja arutluste radu.

Olev Remsu (sünd. 1947) on eesti kirjanik, esseist ja filmikriitik, kelle loomingut iseloomustab erudeeritus, mitmekihiline väljendus ja tugev isiklik kohalolu. Ta on avaldanud romaane, reisikirju, publitsistikat ning panustanud oluliselt eesti kultuurielu dokumenteerimisse ja tõlgendamisse. „München. Hitler ja Dostojevski“ on üks tema isikupärasemaid teoseid, kus ta ühendab oma mõttemaailma teravuse, ajaloolise tundlikkuse ja kirjandusliku vabaduse viisil, mis ei sobitu tavapäraste žanriraamidega, kuid kõnetab lugejat just oma vormilise ja sisulise vabaduse kaudu.