Margit Puusaag ja tema mehed

Olev Remsu romaan „Margit Puusaag ja tema mehed“ on otsekohene ja analüütiline sissevaade ühe naise elukäiku, mille kaudu avaneb ka laiem kujutluspilt 1990. aastate Eestist – ajastust, kus vanad normid olid kadunud, aga uued veel vormimata. Peategelane Margit on Tartu kultuurielus tegutsev, samas vastuoluline kuju, kelle suhetes meestega peegelduvad nii isiklikud vajadused kui ka ühiskondlikud nihked. Romaan jälgib tema erinevaid lähisuhteid, mis varieeruvad armastuse, ärakasutamise, sõltuvuse ja kättemaksu vahel, luues niimoodi kihilise ja sageli vastuolulise portree.

Teos liigub dokumentaalproosa ja ilukirjanduse piiril, toetudes tõsielulistele isikutele ja sündmustele, ent fiktsionaliseerides neid viisil, mis võimaldab autoril esitada sügavamaid kultuuri- ja käitumismustreid. Remsu ei pehmenda karaktereid ega moraalista, vaid laseb tegelastel ja sündmustel kõneleda iseenda eest. Romaani ülesehitus on fragmentaarne, liikudes episoodist episoodi, et esile tuua Margiti suhete mitmetahulisus ja muutuv isiksus. Nende suhete kaudu avaneb ka mehekujutus: mitte kangelaslik ega traagiline, vaid kohati juhm, otsekohene, rahutu ja rahulolematu, sarnaselt ajastule endale.

Olev Remsu (sündinud 1947) on eesti proosakirjanik, publitsist ja stsenarist, kelle looming on sageli autobiograafiline, ühiskonnakriitiline ja laia kultuurilise haardega. Tema kirjutamislaadi iseloomustab dokumentaalsus, rohke detailitruudus ja terav pilk tegelikkusele. „Margit Puusaag ja tema mehed“ kuulub tema 2000. aastate alguse loominguperioodi, mil autor tegeles intensiivselt elu- ja ajastupiltide jäädvustamisega, nihestades tihti piiri aususe ja tooruse vahel. See romaan pakub pilguheidu mitte ainult ühe naise ellu, vaid ka kogu ühiskonda kõigutavatesse muutustesse ja nende isiklikesse mõjudesse.