Liiviküla ehk Lifljandia

Olev Remsu teos „Liiviküla ehk Lifljandia. Eesti asundus Vaikse ookeani ääres: reportaaž ja mõtteid“ ühendab endas reportaaži, reisikirja ja kultuuriloolise arutluse elemente, käsitledes ühe eesti asunduse lugu Ameerika läänerannikul. Remsu lähtub tõsielulistest sündmustest ja isiklikest vaatluskogemustest, otsides jälgi eesti identiteedist, pagulaskogemusest ja kultuurijätkusuutlikkusest uues keskkonnas. Teos viib lugeja liivlaste ja eestlaste asundusse Californias, mida autor nimetab vaheldumisi Liivikülaks ja Lifljandiaks, luues poeetilise kujundi, kus kodumaa mälestus ja uus elu põimuvad kummalisel ja sageli vastuolulisel moel.

Raamatu ülesehitus on vabavormiline ja esseistlik, kus dokumentaalne kirjeldus vaheldub mõtteliste kõrvalepõigetega Eesti ajaloo, diasporaa ja kultuurilise identiteedi teemadel. Remsu uurib, kuidas eestlased võõrsil oma juuri hoiavad, millised on keele, kommete ja igapäevase elu säilitamise võimalused keset angloameerikalikku kultuuriruumi. Erilist tähelepanu pöörab autor rahvusteadvuse peenematele nüanssidele: kuidas säilitada kuuluvustunnet, kui ümbrus nõuab kohanemist? Lugeja saab osa kohtumistest kohalike eestlastega, kes annavad edasi oma isiklikke lugusid ja vaatenurki, olles samas osa suuremast kultuurilisest mustrist.

Olev Remsu on tuntud eesti kirjanik, esseist ja reisikirjanik, kelle loomingut iseloomustab lai kultuuriline silmaring ja terav ühiskondlik tähelepanekuvõime. Tema tekstid seovad isikliku kogemuse ajaloolise ja sotsioloogilise üldistusega, luues rikkaliku mõtteilma, kus fakt ja kujund elavad kõrvuti. „Liiviküla ehk Lifljandia“ on märkimisväärne sissevaade ühte vähetuntud peatükki eestlaste laialipillutatud ajaloos, jäädvustades hetke, mil keele ja mälu kaudu püüti hoida alal seda, mida geograafia oli lahutanud.