Lapsepõlvest Malleta

Olev Remsu mälestusteraamat „Lapsepõlvest Malleta” viib lugeja sõjajärgsesse Tartu argipäeva, kus poisslapsena elamine tähendab pidevat tasakaalu otsimist fantaasia ja karmide olude vahel. Teoses puudub idealiseeritud lapsepõlv – selle asemel kujutab autor üksikasjalikult elu ilma emata, perekondlikku ebastabiilsust ja ühiskondlikke muutusi, mis ulatuvad ka lapse maailma. Malleta elamine pole üksnes sõnamäng emast ilmajäämise kohta, vaid peegeldab ka puudujääki turvatundes ja emotsionaalses läheduses. Samas ei kao teosest täielikult helgus – noore poisi uudishimu ja kohanemisvõime loovad hetkiti humoorikaid või soojalt nostalgilisi stseene.

Remsu kirjeldab oma lapsepõlve detailirohkelt ja keeleliselt mitmekihiliselt. Linnamaastik, elumajad, kool, tänavad ja nende elanikud moodustavad tausta, millel toimub noore minategelase areng. Täiskasvanute maailm, mida laps tihti ei mõista, on esitatud läbi poisiliku pilgu, mis segab tõsiasju ja kujutluspilte. Seetõttu tekib kirjeldustes sageli vastuoluline ja mitmetahuline pilt – sama sündmus võib olla korraga koomiline ja traagiline. Autor ei püüa end lapse rollis idealiseerida, vaid näitab ka oma eksimusi ja arusaamatusi, mis lisab tekstile siirust. Raamatust koorub välja ka laiem pilt ajastust, kus argielu oli tugevalt mõjutatud sotsiaalsetest ja poliitilistest tingimustest.

Olev Remsu (sündinud 1947) on eesti kirjanik, kes on tuntud nii prosaisti, esseisti kui filmikriitikuna. Tema loomingus on sageli autobiograafilisi jooni, mida saadab aus ja vahel lausa brutaalne otsekohesus. Remsu ei pelga puudutada isiklikke või tundlikke teemasid, kuid teeb seda alati kirjanikule omase distantsiga. „Lapsepõlvest Malleta” kuulub tema varasemate teoste hulka, milles on juba tajuda seda enesereflektsiooni ja ühiskonnakriitilisust, mis iseloomustavad ka tema hilisemat loomingut. Raamat on väärtuslik mitte üksnes isikliku loo, vaid ka oma ajastu dokumenteeriva tähenduse tõttu.