Juuditar ja idasakslanna. Tartu-romaani 8. vihik

Olev Remsu romaanisarja „Tartu-romaan“ kaheksandas vihikus „Juuditar ja idasakslanna“ jätkub autori laiahaardeline katse jäädvustada Tartu linna ajalugu, elanikke ja meeleolusid läbi isiklike lugude ja kultuuriliste peegelduste. Selles osas tõusevad esile kaks naiskuju – juuditar ja idasakslanna –, kelle kaudu Remsu uurib identiteedi, kuuluvuse ja mälestuse keerukaid kihistusi. Nende elulood avanevad osalt paralleelselt, osalt vastandlikult, ulatudes läbi mitme ajakihi. Taustaks on sõjajärgne ja nõukogude Tartu, aga ka sügavamad ajaloolised murrangud, mis on kujundanud nii isiklikku saatust kui ka linna kollektiivset mälupilti.

Romaani ülesehitus on fragmenteeriv ja mõtisklev, sidudes dokumentaalset laadi detailid subjektiivsete vaatenurkade ja kultuuriliste viidetega. Remsu põimib oma tekstis autobiograafilisi elemente, kultuuriloolist rekonstruktsiooni ning ühiskonnakriitikat, tehes seda talle omase põhjalikkuse ja keelelise külluslikkusega. Naiste kujutamine ei piirdu pelgalt eluloolise raamiga, vaid laieneb arutlusteks rahvuse, trauma ja mälu üle. Nii juuditar kui ka idasakslanna kannavad endas ajastu valupunkte ning nende saatuste kaudu saab nähtavaks, kuidas ajalugu sekkub isiklikku elu, muutes selle pöördumatult ja tihti mõistmatul moel.

Olev Remsu (sündinud 1947) on eesti kirjanik, filmikriitik ja õppejõud, kelle loomingut iseloomustab tugev kultuuriline ja ühiskondlik refleksioon. Tema tekstid on tihti ajastutruud, analüütilised ja samas isiklikult laetud. „Tartu-romaan“ on Remsu üks ulatuslikumaid projekte, mille kaudu ta loob Tartust omalaadse vaimse kaardi, ühendades dokumentaalset täpsust ja ilukirjanduslikku vabadust. Tema tekstides on kesksel kohal inimene ajas ja ruumis – ajaloo voolus, linnamaastiku sees ja isiklike mälestuste äärealadel.