Homne karikakar

Olev Remsu jutukogu „Homne karikakar“ koosneb lühematest proosapaladest, mis võtavad vaatluse alla argise elu vastuolud ja inimlike ootuste hapruse. Tekstide keskmes on lihtsad inimesed oma harjumuspärases keskkonnas – väikestes linnades, kortermajades, koolides või töökohtades –, kuid Remsu oskab nende eluolust välja sõeluda hetki, mis paljastavad midagi üldinimlikku ja ajatut. Pealkiri „Homne karikakar“ viitab millelegi, mida loodetakse või oodatakse, kuid mis võib jäädagi saabumata – see on motiiv, mis kumab läbi kogu kogumiku. Tundlikkus, iroonia ja elu grotesksemate poolte tajumine annavad juttudele isikupärase tooni.

Remsu tegelased on sageli kas kerges vastuolus keskkonna normide või omaenda ootustega. Nooruslikud unistused, lihtsad lootused või püüdlused millegi kaunima poole põrkuvad tihti argielu ükskõiksuse või juhuslikkusega. Lood ei ole selge sõnumiga moraalilood, vaid pigem hetked, mis osutavad sellele, kuidas elu tihti ei vasta ootustele – kas siis seetõttu, et inimene ise kõhkleb, või seetõttu, et aeg ja olud ei toeta. Remsu kasutab realistlikku kujutuslaadi, kus dialoogid ja detailid on täpsed ning mõjusad. Tulemuseks on jutud, mis võivad esmapilgul paista lihtsad, kuid mis jätavad hinge rahutuks või mõtlikuks.

Olev Remsu on eesti kirjanik, kes on tegutsenud nii prosaisti, esseisti kui ka stsenaristina. Ta kuulub autorite hulka, kelle looming ammutab ainest igapäevasest elust, kuid suudab selles märgata suuremaid nihkeid ja allhoovusi. Tema varasem looming, sealhulgas „Homne karikakar“, paistab silma erksa sotsiaalse tähelepanekuvõime ning nüansirohke keelekasutusega. Remsu oskab jääda empaatiliseks ka siis, kui kirjeldab inimsuhete varjupooli või ühiskondlikke pingeid, mis avanevad vaikuses, pilgus või väikese valesammuna.