Virvendused laugvees

Olev Jõgi jutukogu „Virvendused laugvees” toob lugejani valiku lühemaid proosatekste, mis peegeldavad elu-olu Eesti maa- ja loodusmaastikel ning keskenduvad inimese sisemaailma ja looduse vahelisele seosele. Tekstid liiguvad argielu vaikses voolus, kus tähelepanu ei köida mitte suured sündmused, vaid peened meeleolud, mälestused ja looduse peegeldused inimese teadvuses. Jutustused on sageli meditatiivse tooniga, keskendudes hetkele, mis on korraga mööduv ja püsiv – nagu laugvee pind, milles valgus virvendab vaid hetkeks, ent jätab jälje vaatleja meelde.

Autori stiil on rahulik, kujundirikas ja rütmiline, sulandudes hästi jutustuste sisulise fookusega. Paljud tekstid kirjeldavad lihtsaid olukordi: kalalkäiku, kohtumist vanade tuttavatega, maastike aeglast muutumist – ent neis olukordades peitub sügavam tähendus, mis ulatub minevikukogemuste, sisemiste kõhkluste või vaimse rahu otsinguteni. Looduse detailid – vee peegeldused, tuule liikumine, valguse muutus – saavad tekstides sümboolseks tasandiks, mille kaudu autor peegeldab inimese sisemist seisundit. Ehkki välised sündmused on napid, kannab iga jutustus enesega tunnetuslikku kaalu, pakkudes lugejale ruumi kaasa mõelda ja omaenda kogemusi peegeldada.

Olev Jõgi (1921–1991) oli eesti proosakirjanik ja toimetaja, kelle looming keskendus eelkõige realistlikule, ent poeetilisele maaelu kujutamisele. Tema tekstides on tunda looduse tundmist ja austust elu väikeste, pealtnäha ebaoluliste hetkede vastu. „Virvendused laugvees” on iseloomulik näide tema kirjutamislaadist, milles lihtsus ja sisemine sügavus põimuvad, moodustades vaikse, ent tähendusliku terviku. See on raamat lugejale, kes hindab eluvaatlusi, aeglast rütmi ja looduse kaudu avanevat inimese sisemaailma – neid hetki, mis jäävad meelde mitte tegevuse, vaid meeleolu ja vaikse äratundmise pärast.