Vaod ja varjud. Valik kriitikat

Olev Jõgi kogumik „Vaod ja varjud“ koondab tema mitmekümne aasta jooksul kirjutatud kirjanduskriitikat, mis avab vaate eesti kirjanduse arengule 20. sajandi keskpaigas. Kriitikatekstide kaudu peegeldub nii ajastu ideoloogiline kontekst kui ka autori püüd säilitada professionaalne ja analüütiline lähenemine kirjandusteostele. Kogu hõlmab artikleid nii kaasaegsete autorite loomingust kui ka varasemate põlvkondade tähtteostest, pakkudes temaatilist ja žanrilist mitmekesisust. Jõgi käsitlusviis on argumenteeritud, sageli kainelt hindav, kuid mitte ilmetu – tema tekstides on märgata siirast huvi kirjanduse kui kultuurinähtuse vastu.

Valimikus leidub tähelepanekuid luule, proosa ja näitekirjanduse kohta, samuti üldisemaid mõtisklusi kirjanduse rollist ühiskonnas ja esteetilistest suundumustest. Jõgi ei keskendu pelgalt teoste sisule, vaid pöörab tähelepanu ka vormilistele ja keelelistele aspektidele. Tema kriitika toob esile nii tugevused kui puudujäägid, osutades sageli autori isikupärale ja selle avaldumisele tekstis. „Vaod ja varjud“ on väärtuslik allikas mitte ainult kirjandushuvilisele, vaid ka neile, kes tunnevad huvi kultuurilise eneseteadvuse ja kriitikadiskursuse ajaloo vastu Eestis. Tekstide mitmekesisus annab tunnistust Jõgi püsivast tähelepanelikkusest ja professionaalsest süvenemisvõimest.

Olev Jõgi (1919–2005) oli eesti kirjanduskriitik ja toimetaja, kes töötas mitmes kultuuriväljaandes ja kujundas aastakümneid eesti kirjandusliku mõtte kujunemist. Tema kirjutised olid laialdaselt loetavad ning mõjutasid nii autoreid kui lugejaid. Kuigi ta tegutses ajastul, mil loomingulist vabadust piirasid poliitilised olud, suutis Jõgi säilitada kriitilise mõtlemise ja tasakaalustatud stiili. Tema pärandit väärtustab eelkõige järjekindel tähelepanu eesti kirjanduse arengule ja vajadusele seda mõtestada nii kunstilises kui ühiskondlikus kontekstis.