Territoorium

Oleg Kuvajevi romaan „Territoorium” on eksistentsiaalse ja poeetilise alatooniga jutustus nõukogude geoloogide tööst ja elust kaugetel, raskesti ligipääsetavatel aladel Siberis. Teose keskmes on kirglik ja kompromissitu tegelane Ivanov, kes juhib rühma geolooge läbi metsikute ja külmade maastike, pühendudes täielikult kullaleiukoha leidmisele – see sümboliseerib talle nii kutsumust kui olemise mõtet. Romaan ei keskendu pelgalt kutsealastele raskustele, vaid tõstatab sügavamad küsimused inimlikust väärikusest, vastupidavusest ja eetilisest hoiakust maailmas, kus mugavus ja loidus ohustavad sisemist vabadust rohkem kui loodusjõud.

„Territoorium” toimib mitmel tasandil: see on nii seikluslik ja pingeline lugu inimeste võitlusest äärmuslikes oludes kui ka filosoofiline mõtisklus elu tähenduse üle. Autor ei idealiseeri tööd, kuid osutab kirele ja kutse-eetikale, mis kannustab tegelasi loobuma isiklikust hüvest ühise eesmärgi nimel. Tegevustik kulgeb aeglaselt, ent järjekindlalt, peegeldades peategelase mõttemaailma ja tema tugevat sisemist distsipliini. Looduskirjeldused on täpsed ja atmosfäärilised, rõhutades inimese ja maastiku vahelist vaikset, ent püsivat pinget. Just siin, kaugel tsivilisatsioonist, pannakse proovile tegelaste moraalne selgroog ning nende võime jääda truuks oma valikutele.

Oleg Kuvajev (1936–1975) oli vene kirjanik ja geoloog, kelle looming ammutas otseselt ainest tema isiklikust kogemusest ekspeditsioonidel. „Territoorium” jäi tema elu ainsaks romaaniks, ent see saavutas kiiresti kultusliku staatuse, eriti nende seas, kes tundsid kutsealast või ideelist sidet raamatu maailmaga. Teos ilmus nõukogude kirjanduse kontekstis ebaharilikult isikliku ja vaba tooniga, mistõttu tõlgendati seda tihti vaikse protestina leppimatu ja mõtestatud elu nimel. Eesti keeles ilmunud väljaanne 1977. aastal avas ka kohalikele lugejatele ligipääsu sellele tundlikule ja pingestatud, ent kaunilt kirjutatud loole pühendumisest, kirest ja sisemisest vastutusest.