Sinise jakiga tüdruk. Novelle ja laaste

Olavi Siippaineni novellikogu „Sinise jakiga tüdruk“ koondab erinevaid lühivorme, milles autor vaatleb inimest ja eluolu nii argipäevase kui poeetilise pilguga. Kogumiku tekstides põimuvad vahetu eluvaatlus ja sügavam psühholoogiline lähenemine, luues karaktereid, kes on vaiksed, kuid samas sisemiselt pingestatud. Nii novellides kui laastudes on tunda põhjamaiselt karget stiili – kirjutuslaad on napp ja väljapeetud, mis annab suurema kaalu väikestele žestidele, alatoonidele ja sisemistele liikumistele. Pealkirjatekst „Sinise jakiga tüdruk“ seob endas igatsuse, noorusliku haavatavuse ja möödapääsmatu elumuutuse tunnetuse.

Kogumiku temaatika keskendub inimestevahelistele suhetele, igapäevasele pingeväljale ja moraalsetele valikutele, mis sageli jäävad väljapoole sõnu, ent on siiski otsustava tähendusega. Siippainen tabab hästi hetki, kus näiliselt väike sündmus peegeldab suuremat murrangut – olgu selleks üksildase inimese pilk, vaikne lahkumine või juhuslik kohtumine, mis jääb kummitama. Tekstide tegevustik on tihti paigutatud maastikele ja olustikku, mis toovad esile soome rahvale omase eluviisi ja maailmatunnetuse. Kuigi sündmustes ei pruugi palju juhtuda, on neis tajutav emotsionaalne sügavus ja vaoshoitud tundelisus.

Olavi Siippainen (1922–1974) oli soome kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendub inimese sisemaailmale ja moraalsetele dilemmadele. Tema teosed esindavad klassikalist soome lühiproosat, kus vaikuses peitub tähendus ning karguses kaastunne. Siippainen kasutas novellivormi kui psühholoogilise portreevahendi meistrilikult, jäädes truuks napile, ent täpsele sõnakasutusele. „Sinise jakiga tüdruk“ on hea näide tema võimest luua lühikese teksti abil püsiv mulje ja peenelt varjundatud emotsionaalne atmosfäär, mis teeb kogumiku väärtuslikuks nii proosahuvilistele kui ka neile, keda köidab põhjamaine kirjandustundlikkus.