Naine

Olavi Ruitlase romaan „Naine“ on jutustus, mis toob lugejani väikese aleviku ja selle elanike vahelised pinged. Teose keskmes on peategelase ja tema Naise vastandlik maailmavaade – linnainimese ja maainimese identiteedi konflikt. Naine põlgab lapsepõlvekodu ja kõike, mis meenutab talle maakeskkonda, samal ajal kui mees püüab selles paigas ellu jääda ja oma kohta leida. Romaanis avaneb maal elavate inimeste ja linnas karjääri teinud tegelaste vahelise lõhe ilustamata kujutamine, mis annab edasi Eesti väikelinna ja külaelu varjatud pinged ning igapäevaelu karmuse.

Teoses põimuvad perekondlikud suhted, identiteediotsingud ja sotsiaalsed hierarhiad. Naise tegelaskuju kaudu tuleb esile üleolev suhtumine maalastesse, keda peetakse rumalateks või väärtusetuteks. Selline vaade loob terava kontrasti linna haritlaste maailmaga, kus valitsevad teised väärtused ja ideaalid. Samas näitab romaan, et iga keskkond on oma vigade ja tugevustega, ning inimese elukoht ei määra veel tema tegelikku väärtust. Ruitlane laseb lugudes läbi kumada irooniat ja toorest otsekohesust, mis teeb tekstist nii peegelduse ühiskonnast kui ka isikliku pihtimuse.

Olavi Ruitlane (sündinud 1969) on eesti kirjanik, kes on tuntud oma vahetu ja robustse stiili poolest. Tema loomingus põimuvad sageli autobiograafilised elemendid, ühiskonnakriitika ja huumor. Ruitlane on kirjutanud nii proosat, luulet kui ka näidendeid ning tema teoseid iseloomustab detailitäpne ja eluline kujutus, mis ei pelga otse välja öelda ebamugavaid tõdesid. Romaan „Naine“ on üks tema tuntumaid teoseid, mille kaudu ta jätkas oma püüdlust kujutada ausalt ja ilustamata Eesti väikelinnaelu ning inimestevahelisi suhteid.