Inimene ja deemonid

Olav Duuni romaan „Inimene ja deemonid“ käsitleb inimese sisemisi vastuolusid ja moraalseid valikuid Norra rannikukogukonna kontekstis. Tegevus toimub väikeses külakeskkonnas, kus tegelased peavad toime tulema nii välise surve kui omaenda mõtete ja tunnete tekitatud pingetega. Peategelane seisab silmitsi olukordadega, kus tuleb eristada õigust ja valet, ustavust ja kahtlust, ning nendes valikutes avalduvad tema isiklikud piirid ja võitlused.

Romaan ei keskendu sündmusterohkusele, vaid sisemisele arengule ja psühholoogilisele vaatlemisele. Inimsuhted, vaiksed kokkupõrked ja hoiakute muutumine kujunevad keskseks liikumisjooneks. Duun kasutab tasakaalukat kirjelduslaadi, milles loodus ja elukeskkond moodustavad tausta, kuid mitte otsustavat jõudu. Konflikt deemonitega ei ole otseselt üleloomulik, vaid tähistab võitlust sisemiste tungide, hirmude ja kahetsusega. Teos vaatleb inimest kui osa kogukonnast, kuid samas eraldiseisva olendina, kellele antakse vastutus iseenda ja teiste ees.