Sabad sõlmes

Ojārs Vācietise luulevalimik „Sabad sõlmes“ koondab lüürilisi tekste, milles kohtuvad ühiskondlikud vastuolud ja sügavalt isiklikud mõtisklused. Läti nõukogudeaegne poeet uurib inimeseks olemise sisemisi pingeid, rõhuasetustega nii argielu kui ka ajaloolise paratamatuse tasandil. Vācietis põimib oma tekstidesse motiive igatsusest, vaikusest ja sõna jõust, luues vahel absurdihõngulisi kujundeid, mis kannavad tugevat eksistentsiaalset laengut. Tema keelekasutus on tihe ja kompaktselt kihiline – mitmetähenduslikud read annavad lugejale ruumi tõlgendamiseks, ent ei paku kunagi lihtsaid vastuseid.

Valik esitab luulet ka omalaadse vastupanuna konformismile, kasutades vaimukat keelemängu, varjatud irooniat ja katkendlikke kujundeid. Kuigi teoses puudub lineaarne narratiiv, tekib luuletuste vahel teatud sisemine kooskõla – korduvad motiivid nagu sõlm, vari või sõna ühendavad iseseisvad tekstid üheks emotsionaalseks tervikuks. Mõni luuletus mõjub otsekui monoloog sisemonoloogis, teised on kui krüptilised märkmed sisemaailma logiraamatus. Osa tekste võib pidada ka kaudseteks kommentaarideks tolleaegse ühiskonna suhtes, mida väljendatakse poeetiliste koodide kaudu, vältides otsest kriitikat.

Ojārs Vācietis (1933–1983) oli üks olulisemaid läti modernistlikke luuletajaid, kelle loomingul oli suur mõju nõukogudeaegsele kirjandusele kogu Baltikumis. Tema poeesia iseloomulikuks jooneks oli keeleline eksperimentaalsus ja sotsiaalse närvi kombineerimine filosoofilise süvitsiminekuga. Vācietis oli poeet, kes ei alistunud etteantud vormidele, vaid lõi iseenda reeglid, jäädes samas sügavalt eetiliseks ja poeetiliselt ausaks. Eestis ilmunud valikkogu „Sabad sõlmes“ tutvustab eesti lugejale tema mõtliku ja mitmekihilise maailmapildi tähendusvälju.