Ohvriabi käsiraamat

„Ohvriabi käsiraamat” on 2002. aastal ilmunud praktiline teejuht, mille eesmärk on pakkuda süstemaatilist ülevaadet sellest, kuidas toetada kuriteo- või õnnetusjuhtumi ohvreid. Tegemist on esimese omataolise eestikeelse käsiraamatuga, mis seob omavahel juriidilise, psühholoogilise ja sotsiaalse toe aspektid, pakkudes abi nii professionaalidele kui vabatahtlikele, kes tegutsevad ohvriabisüsteemi eri tasanditel. Raamatus kirjeldatakse ohvrite vajadusi ja õigusi, antakse soovitusi kriisiolukorras käitumiseks ning selgitatakse, kuidas üles ehitada toimiv ja tundlik tugivõrgustik. Fookuses on eeskätt inimeste vahetu aitamine ja taastumise toetamine, mitte pelgalt bürokraatlik asjaajamine.

Käsiraamat on jagatud temaatilisteks peatükkideks, mis käsitlevad erinevat tüüpi ohvriabisituatsioone: lähisuhtevägivald, seksuaalkuriteod, vargused, liiklusõnnetused, laste ja vanurite väärkohtlemine. Igas peatükis on toodud praktilised juhised suhtlemiseks kannatanuga, info õiguskaitse ja sotsiaalteenuste võimaluste kohta ning näited juhtumitest, mis aitavad paremini mõista ohvrite kogemuste mitmekesisust. Eraldi käsitletakse ka abistajate endi toimetulekut, sest pikaajaline kokkupuude traumadega võib mõjutada ka professionaalide vaimset heaolu. Tekst on kirjutatud selges ja juurdepääsetavas keeles, et seda saaks kasutada ka ilma erihariduseta inimesed, kes soovivad pakkuda teadlikku tuge.

„Ohvriabi käsiraamat” valmis Eesti ohvriabitööd arendavate organisatsioonide koostöös ning on osa laiemast liikumisest, mis sai hoo sisse 1990. aastate lõpus koos Eesti õigussüsteemi ja sotsiaalhoolekande ümberkujundamisega. Raamat kajastab arusaama, et kuriteoohver ei ole ainult seaduse objekt, vaid inimene, kelle taastumine sõltub ühiskonna valmidusest kuulata, mõista ja toetada. Käsiraamat on suunatud neile, kes puutuvad kokku kannatanutega politseis, kohtus, sotsiaalasutustes või kogukonnas, pakkudes kindlat alust praktiliseks ja väärtuspõhiseks tegutsemiseks ohvri heaolu nimel.