Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis

Norman Ohleri teos „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis“ on uurimuslik pilguheit Natsi-Saksamaa varjatud ja seni vähe käsitletud küljele – massiivsele narkootikumide kasutamisele nii riigi juhtkonna kui ka sõjaväelaste seas. Raamat keskendub eriti Adolf Hitleri isiklikule arsti Theodor Morelli tegevusele ja selle mõjule diktaatori vaimsele ja füüsilisele seisundile. Morelli päevikute ja meditsiiniliste üleskirjutuste põhjal maalib autor pildi, kus Hitlerist saab aja jooksul oma arsti kaudu sõltlane, kes tarbib süstemaatiliselt tugevaid ravimeid ja stimulante. See muutub oluliseks teguriks tema otsustusprotsessides ja üldises käitumises sõja edenedes.

Ohler seob osavalt meditsiinilised ja ajaloolised allikad, et näidata, kuidas Saksamaa kõrgem juhtkond, sealhulgas Wehrmachti eliitväed, kasutasid amfetamiine, eriti Pervitini, et tõsta vastupidavust ja agressiivsust. See aine, mis tänapäeval kuuluks keelatud narkootikumide hulka, oli toona kergesti kättesaadav ja laialdaselt propageeritud. Autor väidab, et Kolmanda Reichi sõjamasin sai tänu sellele lühiajaliselt ülisuure jõudluse, kuid sellel olid hävitavad tagajärjed nii individuaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil. Uurimus esitab küsimusi nii ideoloogia kui ka keemilise manipulatsiooni rolli kohta totalitaarse süsteemi kujundamisel.

Norman Ohler on Saksa kirjanik ja stsenarist, kelle sulest pärineb nii ilukirjanduslikku kui ka dokumentaalset ainest käsitlevaid teoseid. „Patsient A“ tähistab tema läbimurdelist panust ajalookirjandusse, ühendades kirjandusliku jutustuse ja dokumentaaluurimise. Teos pälvis rahvusvahelist tähelepanu just oma ligipääsetava stiili ja seni tabuteemaks peetud vaatenurga tõttu. Ohleri kirjutamislaad on kiire tempoga ja pildirohke, mistõttu suudab ta keerulised meditsiinilised ja ajaloolised teemad esitada haaravalt ning selgelt ka laiema lugejaskonna jaoks.