Mees sinises vihmamantlis

Nora Ikstena romaan „Mees sinises vihmamantlis“ toob lugejani poeetilise ja samas sügavalt isikliku loo, mille keskmes on kahe tegelase, Tebe ja Tütreke, omavaheline suhtlus. Lugeja ees avanevad vestlused, mis on korraga filosoofilised, mälestuslikud ja intiimsed, seades küsimuse alla piiri dokumentaalsuse ja ilukirjanduse vahel. Teoses põimuvad argised detailid ja eksistentsiaalsed mõtisklused, luues õhkkonna, kus tegelaste isiklik lugu tõuseb laiemaks aruteluks mälu, pärandi ja loomingulise eneseväljenduse üle. Narratiivis on teadlikult jäetud ruumi tõlgendustele, mis võimaldab lugejal ise otsida vastuseid küsimusele, kes on Tebe ja kes Tütreke.

Raamatus tõuseb olulisele kohale Dzintars Sodumsi kuju, keda Ikstena nimetab oma suurimaks õpetajaks. Läti luuletaja ja tõlkija elukäik, sealhulgas tema kuulus James Joyce’i „Ulyssese“ tõlge, on tihedalt seotud romaani sisemise rütmiga. Teose tegelaste vaheline dialoog viib lugeja arusaamisele, et siin on tegemist millegi enama kui vaid kirjaniku ja tema mentori suhte kujutamisega – see on lugu loomingulisest ja vaimsest sidemest, mille kaudu inimene leiab endale tee nii kultuurilise järjepidevuse kui ka isikliku enesetunnetuse juurde. Ikstena tekitab teadlikult küsimuse, kas tegemist on isa ja tütre suhte, õpetaja ja õpilase või hoopis kahe hingelise sugulase kohtumisega.

Nora Ikstena (sündinud 1969) on läti kirjanik ja esseist, kes kuulub rahvusvaheliselt tunnustatumaid kaasaegseid autoreid. Tema loomingu keskmes on sageli naise kogemus, identiteet ja kultuuriline mälu, mida ta käsitleb nii romaanides, novellides kui ka esseedes. Ikstena on avaldanud mitmeid teoseid, sealhulgas „Emapiim“, mis on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde ja pälvinud laialdast tähelepanu ka Eestis. Tema stiili iseloomustab poeetiline keel ja tugev süvenemine tegelaste sisemaailma, mis seob kokku isikliku ja ajaloolise kogemuse. „Mees sinises vihmamantlis“ jätkab seda joont, olles ühtaegu intiimne pihtimus ja kultuurilooline peegeldus.