Kalevipoeg. Eesti rahva eepos

„Kalevipoeg. Eesti rahva eepos“ on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt kokku seatud suurteos, mis ilmus esmakordselt 1857–1861 ning sai hiljem eestlaste rahvuseeposeks. Tegemist on kogumikuga muistsetest lugudest ja rahvalauludest, mis said Kreutzwaldi töötluses terviklikuks eeposeks, mille peategelaseks on Kalevipoeg – üleinimliku jõu ja tahtega kangelane. Eepos räägib tema tegudest, rännakutest ja võitlustest, kujutades ühtaegu nii mütoloogilist maailma kui ka sügavalt rahvuslikku eneseteadvust. Raamatu ilmumise ajaks oli eesti rahval vaja oma kirjandusse tugipunkti, mis ühendaks põlvkondi ja annaks tunde, et ka väikesel rahval on oma suur lugu.

Eepose tähendus ei seisne ainult lugudes ise, vaid ka nende sümboolses väärtuses. Kalevipoja seiklused, katsumused ja saatus kõnelevad rahva hingejõust ning kestvusest raskuste kiuste. Teose kaudu soovis Kreutzwald äratada eestlaste seas rahvuslikku eneseteadvust ja uhkust oma päritolu üle. Eepose ilmumise ajal valitsesid Eestis veel sügavad sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud – kohaliku talurahva ja baltisaksa ülemkihi vaheline piir kattus suuresti ka rõhutute ja rõhujate piiriga. „Kalevipoeg“ oli seetõttu ühtaegu nii kirjanduslik kui ka poliitiline ettevõtmine, mille sihiks oli rahva vaimu tugevdamine.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) oli eesti rahvusliku liikumise üks keskseid tegelasi, rahvavalgustaja, arst ja kirjanik. Ta jätkas ja arendas edasi Friedrich Robert Faehlmanni algatatud tööd rahvuseepose loomisel. Kreutzwald toetus rahvaluulele, rahvajuttudele ja regilauludele, sidudes need üheks eepiliseks tervikuks, mis sai hiljem eesti rahvusliku identiteedi sümboliks. Tema tegevus ei piirdunud ainult „Kalevipojaga“, kuid just see teos kinnistas tema nime eesti kirjandusloos. „Kalevipoeg“ elab edasi tänapäevani, olles korraga kirjanduslik monument ja rahvusliku eneseteadvuse kandja.