Jukagiiri muinasjutte

„Jukagiiri muinasjutte“ on 1978. aastal ilmunud kogumik, mis koondab endasse põhjapoolset rahvapärimust. Raamatus leiduvad lood annavad edasi jukagiiride maailmapilti, kus looduse nähtused, loomad ja inimeste igapäevased mured põimuvad fantaasiarikkaks tervikuks. Jutud vastavad küsimustele, miks päike talvel ei paista, miks jääkarul on must nina või miks merihobud omavahel läbi ei saa. Need lood on ühtaegu seletused maailma mitmekesisusele ja vahendavad põlvest põlve edasi antud teadmisi ning väärtusi.

Kogumiku muinasjutud ei piirdu ainult loomade ja loodusnähtuste seletamisega, vaid neis kohtab ka inimeste ja üleloomulike tegelaste lugusid. Näiteks „Lugu kurjast mehikesest“ avab vaate hirmu ja julguse teemale, samas kui „Võõras urasa“ räägib külalislahkusest ja usaldusest. „Kuidas jäärebased viigrit ninapidi vedasid“ on tüüpiline kavaluslugu, kus väiksem loom oskab suuremat üle trumbata. Need tekstid on tihedalt seotud rahva elukeskkonnaga, kus karm loodus ja loomade roll igapäevaelus olid olulised ning kajastuvad ka suulises pärimuses.

Teos kuulub sarja, millega Eesti Raamat tõi lugejateni eri rahvaste muinasjuttude tõlkeid ja töötlusi. „Jukagiiri muinasjutte“ avardab eesti lugeja silmaringi, pakkudes pilku väikese rahva pärimusse, kelle lugudes peegelduvad nii põhjamaine loodus kui ka inimlikud tunded ja väärtushinnangud. Raamat on väärtuslik lugemisvara kõigile, keda huvitab rahvaluule, folkloori mitmekesisus ja maailma rahvaste suuline pärand.