Bhagavad-gita

„Bhagavad-gita“ on hinduismi üks keskseid tekste, mis kuulub suure eepose „Mahabharata“ koosseisu. Teos on üles ehitatud dialoogina, kus vankrijuht ja jumal Krišna õpetab oma sõpra ja sõdalast Arjunat, kes seisab silmitsi sisemise kõhkluse ja lahinguvälja dilemmadega. Dialoogis käsitletakse universaalseid küsimusi inimese kohustustest, õiglusest, vaimsest arengust ja hinge surematusest. „Bhagavad-gita“ ei ole pelgalt religioosne tekst, vaid ka filosoofiline teos, mis puudutab eetikat, eksistentsi ja inimese suhet jumaliku korraga. See on sajandeid olnud teejuht neile, kes otsivad sügavamat arusaamist oma kohast maailmas ja eneseteadvustamisest.

Käesolev väljaanne toob esile Sri Krišna õpetused muutumatul kujul, nagu need on edasi antud vaimsete õpetajate katkematus ahelas. Tekstis avatakse põhjalikult sellised mõisted nagu karma ehk tegu ja selle tagajärg, jooga kui vaimse praktika tee ning reinkarnatsioon kui hinge rändamine. „Bhagavad-gita“ väärtus seisneb selles, et see annab filosoofilise seletuse inimloomusest, selgitades ühtlasi, kuidas saavutada tasakaal materiaalse ja vaimse elu vahel. Lugedes avaneb lugejale pilt, kuidas vaimne õpetus võib pakkuda juhiseid igapäevaelu küsimuste lahendamisel ja sisemise rahu saavutamisel.

A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupada (1896–1977) oli India vaimne õpetaja, kelle tõlke ja kommentaaride kaudu on „Bhagavad-gita“ saanud laiale rahvusvahelisele lugejaskonnale kättesaadavaks. Ta rajas Rahvusvahelise Krishna Teadvuse Ühingu (ISKCON), mis on tuntud ka kui Hare Krišna liikumine. Prabhupada pühendas oma elu vedalike tekstide tõlkimisele ja õpetamisele, püüdes tuua iidse India filosoofia kaasaegse lugejani arusaadaval ja selgel kujul. Tema töö on aidanud kujundada arusaama, et „Bhagavad-gita“ ei ole ainult India kultuuri osa, vaid universaalne tekst, mis kõnetab inimesi erinevatest kultuuridest ja traditsioonidest.