Lift tapalavale

Noel Calefi romaan „Lift tapalavale“ on klassikaline krimilugu, mille tegevus toimub pealtnäha korralikus ja turvalises keskkonnas, kuid mille all kihab pinge ja moraalne kaos. Lugu algab täpselt kavandatud mõrvaplaaniga, mille eesmärk on kõrvaldada armukese abikaasa. Plaani elluviimise järel tekib ootamatu tõrge: lifti rikkimineku tõttu jääb peategelane kuriteopaigalt põgenedes lõksu. See juhuslik sündmus vallandab sündmuste ahela, kus ühe mehe pealtnäha hoolikalt üles ehitatud skeem hakkab lagunema, paljastades iseloomude nõrkused ja sotsiaalsed mehhanismid, mis määravad inimeste käitumist kriisiolukorras. Lugu toimub lühikese aja jooksul, kuid selle jooksul avanevad tegelaste minevik ja motiivid, mis muudavad näiliselt lihtsa süžee mitmetasandiliseks pingelooks.

Romaan on üles ehitatud eri vaatenurkadele, vahetades tegelasi ja keskkondi, mis annab loole mitmekülgsuse ning peegeldab moraalsete otsuste keerukust. Tegevus areneb tihedas linnamiljöös, kus iga juhuslik liikumine või otsus võib osutuda saatuslikuks. Nii politsei, juhuslike pealtnägijate kui ka kõrvaltegelaste kaudu tuuakse esile ühiskonna erinevad kihistused ning nende reageeringud vägivalla ja kahtluse olukorras. Lift kui ruumiline sümbol kannab endas nii isolatsiooni kui paljastumise motiivi – see on paik, kus aeg peatub ja kus inimesel ei jää muud üle kui mõelda oma tegudele. Calef arendab pinget lakoonilise ja täpse keelekasutuse kaudu, vältides liigseid kirjeldusi ning hoides fookuse tegevusel ja selle tagajärgedel.

Noel Calef (1897–1968) oli Prantsuse krimikirjanik, kelle loomingusse kuuluvad psühholoogiliselt pingelised ja süžeepõhised teosed. „Lift tapalavale“ („Ascenseur pour l’échafaud“) on tema tuntuim romaan, mille põhjal valmis ka Louis Malle’i samanimeline film, tuntud oma atmosfääri ja Miles Davise loodud džässmuusika poolest. Calefi teostes kohtuvad eksistentsiaalne äng ja kriminullile omane täpsus, võimaldades vaadelda kuritegu mitte ainult kui seaduserikkumist, vaid kui inimese sisemaailma kriisi. Ta ei keskendu detektiivitööle iseeneses, vaid pigem moraalsele lagunemisele, mis viib kuriteoni ja selle tagajärgedeni. „Lift tapalavale“ jääb oluliseks näiteks 20. sajandi keskpaiga krimikirjandusest, mis ei vaja lahendust, vaid toob esile küsimused.