Ja anna meile andeks meie võlad...

„Ja anna meile andeks meie võlad...“ on pseudonüümi Nirti all kirjutava autori isiklik ja aus pilguheit elule Eestis 2000. aastate lõpus, kui tarbimisbuum ja majanduskriis vahelduvad peadpööritavas tempos. Teos on kirjutatud päevikuvormis ja tugineb samanimelisele blogile, kus autor kirjeldas oma igapäevaelu, rahalisi raskusi, tööotsinguid ja enesemääratlust noore haritud naise vaatepunktist. Raamat jutustab eluolust, kus rahakott on tühi, kohustusi on rohkem kui ressursse ning igapäevased valikud – kas osta toitu või maksta arveid – saavad eksistentsiaalseks küsimuseks.

Nirti kirjutab vaheldumisi sarkastilises ja tundlikus toonis, vaadeldes ausalt ja halastamatult nii ennast kui ühiskonda. Tema tähelepanekud puudutavad tööeluga seotud lootusi ja pettumusi, tarbimisharjumuste absurdi, koduse elu dünaamikat ja sotsiaalset ebavõrdsust. Läbi isikliku kogemuse joonistub välja laiem pilt ühiskonnast, mis on üles ehitatud tarbimisele, ent kus kriisi saabudes paljastub habras sotsiaalne turvavõrk. Eriti terav on teose vaade sellele, kuidas vaesus ei seisne ainult rahapuuduses, vaid mõjutab ka eneseväärikust, suhteid ja identiteeti. Vaatamata rasketele teemadele jääb tekstis tunda trotslikku elujanu ja huumorimeelt, mis annab loole omamoodi kerguse.

Nirti, kodanikunimega Epp Petrone, on tuntud kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja, kes on kirjutanud nii ilukirjandust, reisiraamatuid kui ühiskonnakriitilisi tekste. Selle teose puhul peitub tema tugevus võimes kirjutada väga isiklikult, ent mitte kitsalt – lugeja tunneb end tihti ära tema küsimustes ja heitlustes. „Ja anna meile andeks meie võlad...“ ei ole mitte pelgalt blogitekstide koond, vaid kujuneb terviklikuks portreeks ühest ajastust ja seisundist, mida on sageli raske sõnastada, ent mis ometi on paljudele tuttav.