Armastuse värav

„Armastuse värav“ on Ninell Koidi kirjutatud tekstikogu, mis ühendab endas luule ja proosa piiril kulgevaid mõtisklusi. Autor esitab tundeid ja seisundeid, mida on keeruline määratleda tavapärase žanripiiritluse abil. Tsentraalseks teemaks kujuneb inimese sisemaailm, selle avatus ja haavatavus, ning katsed suhestuda iseenda ja teistega. Tekstides puudutatakse igatsuse, läheduse, ootuse ja kaotuse kogemusi. Läbi korduvate motiivide nagu uksed, teekond ja valgus, joonistub välja sisemine liikumine, mille kaudu inimene otsib tähendust ja püüab mõista oma kohaolu suhetes ja ajas.

Teoses puudub selgelt piiritletud narratiiv. Selle asemel moodustavad üksikud tekstid kogumi, mille terviklikkus kujuneb lugeja kogemuse kaudu. Mitmes kohas vaheldub lüüriline monoloog arutleva, peaaegu palve sarnase registriga. Kuigi käsitletavad teemad on isiklikud ja kohati introspektiivsed, ei taandu autor pelgalt enesevaatlusele. Pigem avaneb iga tekst kui võimalus astuda sammu väljapoole, peegeldades ühtlasi lugeja enda tundeid ja mõtteid. Keeleline väljendus on napp, sageli lausekatkendites või sõnapaarides, mis jätavad ruumi tõlgendamiseks. Teose rütm on vahelduv — kord pauside ja vaikuse kaudu veniv, siis jälle kiiremate mõtteliste vahetustega tihe.

„Armastuse värav“ ei anna konkreetseid vastuseid ega määra kindlaid tähendusi. Selle asemel loob see ruumi, milles saab kõrvuti eksisteerida nii kahtlus kui lootus, nii mälestus kui kujutlus. Nii ei ole teos mitte niivõrd enesekohane päevik, vaid teekond läbi tundetajude, millel puudub kindel algus või lõpp. Iga lugeja siseneb sellesse omal moel — justkui avades värava, mille taga pole mitte konkreetne siht, vaid kogemus iseenesest.