Viimne kiusatus

Nikos Kazantzakise romaan „Viimne kiusatus“ käsitleb Jeesuse elu tõlgendust, mis keskendub tema inimlikkusele, kahtlustele ja kiusatustele. Erinevalt traditsioonilisest evangeeliumipõhisest lähenemisest kujutab autor Jeesust mehena, kes võitleb sügavalt oma kutsumuse ja inimlike soovide vahel. Teoses on ta vaevatud hirmust, ihalustest ja igatsusest tavalise elu järele – soovist abielluda, elada lihtsana ning loobuda raskest teekonnast, mis talle jumaliku missioonina osaks langeb. See sisemine heitlus annab loole filosoofilise ja eksistentsiaalse mõõtme, mis asetab lugeja silmitsi usu ja inimliku nõrkuse keerulise suhestumisega.

Romaan järgib küll üldjoontes tuntud piiblisündmusi, ent lisab neile sügava psühholoogilise ja vaimse sisepinge. Kõige keskmes on Jeesuse sisekõne – hirm, kahtlus ja palve –, mille kaudu Kazantzakis esitab idee, et tõeline ohver ei ole mitte füüsiline kannatus, vaid loobumine isiklikust õnnest. Suureks teemaks on ka lunastus ja armastus, mida kehastavad nii Maarja Magdaleena kui ka jüngrid, kes kõik peegeldavad erinevaid tahke inimlikust pühendumisest ja eksimisest. Eriline koht on romaani lõpuosas, kus Jeesus kogeb nägemust tavalisest elust, mis oleks olnud tema võimalus, kui ta loobunuks ristiteest – see „viimne kiusatus“ kannab teose emotsionaalset ja teoloogilist tipphetke.

Nikos Kazantzakis (1883–1957) oli Kreeka kirjanik ja mõtleja, kelle looming on tihedalt seotud usu, eetika ja inimese olemuse küsimustega. Tema teosed, sealhulgas „Alexis Zorbas“ ja „Kapten Mihalis“, on tuntud oma filosoofilise sügavuse ja elujaatava traagika poolest. „Viimne kiusatus“ põhjustas ilmudes laialdast poleemikat ning oli isegi mõnes riigis keelatud, kuid tänapäeval peetakse seda üheks olulisemaks 20. sajandi usuteemaliseks romaaniks. Kazantzakise käsitlus Jeesusest ei püüa asendada usulist õpetust, vaid avardada arusaama inimlikkusest jumalikkuse sees.