Alexis Zorbas

Nikos Kazantzakise romaan „Alexis Zorbas“ kujutab pealtnäha lihtsat, kuid sisemiselt mitmekihilist lugu kahe väga erineva mehe sõprusest ning nende ühisest ettevõtmisest Kreeka mägises piirkonnas. Minajutustaja, haritud ja intellektuaalne mees, siirdub rannikukülla, et rajada seal ligniidikaevandus. Tema elu ristub Zorbasega – kireva minevikuga mehega, kes pakub end töödejuhatajaks. Zorbase elu- ja maailmatunnetus on vahetu, intensiivne ja kompromissitu: ta sööb, tantsib, armastab ja vihkab täie hingega. Neid kaht meest ühendab omamoodi imetlus teineteise erinevuse vastu – üks püüab elu mõtestada kirjanduse ja filosoofia kaudu, teine elab seda otseselt läbi. Romaani narratiiv liigub tegevustikust kõrvale põigeldes, keskendudes filosoofilistele aruteludele elu, surma ja vabaduse üle.

Romaanis on palju rahvuslikke ja eksistentsiaalseid jooni, mis väljenduvad nii süžees kui ka Zorbase isikus. Kangelane kehastab ürgset elujõudu ja vahetut olemist, mis seisab vastandina peategelase kahtlustele ja pidevale analüüsimisele. Lugu areneb edasi kaevanduse arendamise ja külakogukonna elu kaudu, kuid keskmes püsib alati kahe mehe suhe ning nende mõtte- ja tegutsemisviiside põrkumine. Lõpu poole muutub Zorbase kuju sümboolseks, esindades midagi, mida ei saa sõnadesse panna, vaid ainult kogeda – see kulmineerub tema surmas, mis on ühtlasi ka ülima vabaduse akt. Tema surm on jõuline, groteskne ja elujaatav samaaegselt.

Nikos Kazantzakis (1883–1957) oli Kreeka kirjanik ja filosoof, kelle looming liikus eksistentsialistlike ja vaimsete otsingute radadel. Tuntuks sai ta lisaks Zorbase romaanile ka töödega nagu „Kristus uuesti risti löödud“ ja „Viimne kiusatus“. Tema kirjutised käsitlevad sageli sisemist võitlust inimese lihalike ja vaimsete tungide vahel. Kazantzakis oli tugevalt mõjutatud nii Nietzsche kui ka budistliku mõtteviisi poolt, püüdes leida tasakaalu elu kirgliku omaksvõtu ja askeesi vahel. „Alexis Zorbas“ põhineb osaliselt autori enda kogemustel ning on läbi imbunud kreekalikust elutunnetusest, mis ei pelga kannatusi ega surma, vaid tunnustab neid elu loomulike osadena.