Kauge maa
Kauge maa
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused: Raamatusse on kirjutatud pühendus.
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1955
- 344 lk | Kõvakaaneline | 140 x 205 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Nikolai Zadornovi romaan Kauge maa viib lugeja Amuuri äärde 19. sajandi keskpaiga keerulisse poliitilisse olukorda. Tegevus leiab aset ajal, mil piirkonda valitsevad mandžuuri võimud ja sinna jõuavad Euroopa misjonärid, kelle ametlikuks eesmärgiks on ristiusu levitamine, kuid kelle selja taga tegutsevad ka uute loodusvarade otsijad. Nende huviks on mõista, kuidas allutada kauge maa rikkused Lääne kapitali vajadustele. Jutustus jälgib, kuidas eri jõud – kohalikud hõimud, hiina ametnikud, mandžuuri garnisonid, euroopa misjonärid ja järjest enam ka vene lotšaad ehk meremehed – satuvad samasse ruumi, kus igaüks püüab kehtestada oma korda.
Romaanis on tähelepanu all eelkõige giljakkide ja goldide elu mere ja jõe ääres. Zadornov kujutab nende argist toimetamist, kombeid ja omavahelisi suhteid, kuid ka pinget, mis tekib väliste jõudude surve all. Kauge maa näitab, kuidas ristiusustamine, kaubandushuvid ja sõjaline kohalolek põimuvad ühtseks surveks, millele kohalikud vastavad kas koostöö, kohanemise või relvastatud vastupanuga. Olulised episoodid, nagu misjonäride hukkamine, vallutatud mandžuuri linnused ja venelastega sõlmitud liidud, aitavad mõista, kuidas samad sündmused näevad eri osapoolte pilgu läbi erinevad. Nii muutub teos ajalooliseks jutustuseks imperialismi ja kolonialismi toimimisest piiril, kus rahvaste vabaduse küsimus ei ole teoreetiline, vaid puudutab otseselt kodu, maa ja oma kogukonna püsimajäämist.
Nikolai Zadornov oli vene nõukogude kirjanik, kes pühendas suure osa loomingust Venemaa Kaug-Ida ajaloo kujutamisele. Ta kasvas ise Ida-Siberis ja töötas enne kirjandusele keskendumist nii näitleja, ajakirjaniku kui proosaautorina, mis andis talle kogemuse eri elualadelt. Zadornovi ajaloolised romaanid käsitlevad vene talupoegade väljarännet uutele maadele, kohtumisi kohalike rahvastega ning riigivõimu poliitikat äärealadel. Triloogia, kuhu kuuluvad Isake Amuur, Kauge maa ja Ookeani poole, on üks neist ettevõtmistest, kus autor kasutab dokumentaalset materjali ja suulisi mälestusi, et näidata, kuidas ametlik koloniaalpoliitika ja üksikute inimeste moraalsed valikud põrkuvad. Nii kujuneb temast kirjanik, kelle proosa aitab mõista Venemaa laienemise lugu Vaikse ookeani suunas ja selle mõju eri rahvastele.
