Sõjasüütajad 1. osa

Nikolai Španovi „Sõjasüütajad“ esimene osa on ideoloogiliselt laetud poliitiline romaan, mis kujutab sündmusi ja jõude, mida autor peab vastutavaks Teise maailmasõja vallapäästmise eest. Kirjutatud külma sõja aegses Nõukogude Liidus, käsitleb teos eelkõige Lääne suurriikide – eriti Saksamaa ja Inglismaa – poliitilisi manöövreid ja kapitalistlike ringkondade rolli sõjalise vastasseisu ettevalmistamisel. Španovi käsitlus ei põhine üksnes ilukirjanduslikel kujunditel, vaid püüab esitada ka „faktilisi“ kirjeldusi diplomaatilistest kohtumistest, salalepingutest ja relvatööstuse huvidest, sidudes need marksistlik-leninliku maailmapildi ja propagandistliku lähenemisega.

Romaan jälgib poliitilisi arenguid alates Esimese maailmasõja järgsetest aastatest kuni 1930. aastate lõpuni, keskendudes sellele, kuidas reaktsioonilised jõud rahvusvahelises poliitikas soodustasid fašismi esiletõusu ning takistasid kollektiivse julgeoleku loomist. Läbi pseudodokumentaalse jutustuse tuuakse esile kapitalismi omakasupüüdlikkus, lääneriikide kahepalgelisus ning nende suutmatus (või soovimatus) peatada Hitleri Saksamaa ambitsioone. Nõukogude Liitu kujutatakse tasakaaluka ja rahuarmastava jõuna, kelle hoiatustele ja algatustele pööratakse Läänes tähelepanu vaid siis, kui on juba hilja. Selline käsitlus peegeldab toonast ametlikku ajalookäsitlust ja rahvusvahelist propagandat.

Nikolai Španov (1896–1961) oli Nõukogude kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus kohtuvad dokumentaalsus, ilukirjandus ja poliitiline ideoloogia. Ta töötas ajalehtedes ja raadioajakirjanikuna ning tegutses ka riikliku propagandakirjanduse autorina. „Sõjasüütajad“ on üks tema tuntumaid teoseid, mille eesmärk oli kujundada lugejate ajalookäsitlust ja suunata avalikku arvamust kooskõlas Nõukogude Liidu ametliku ideoloogiaga. Kuigi romaani faktitäpsus on ideoloogiliselt kallutatud ja pole tänapäeval usaldusväärne ajalooline allikas, pakub see huvi kui näide külma sõja aegse kirjanduse rollist ühiskondliku mõtlemise kujundamisel.