Merevaigust kaelakee

Nikolai Pogodini romaan „Merevaigust kaelakee“ kujutab noore tütarlapse Ira küpsemisprotsessi ja eneseotsinguid keskkonnas, kus väärtused, suhted ja töö kollektiivis määravad inimese tee. Ira on alles hiljuti kooli lõpetanud ning seisab esmakordselt silmitsi iseseisva elu nõudmistega. Esialgu eksib ta kergesti välimuse ja sotsiaalse staatuse järgi hinnates, kuid elu – ja eriti inimesed tema ümber – õpetavad talle, et inimväärtused ei ilmne alati esimesel pilgul. Loo keskmes on Ira sisemine areng: ta liigub kerglasest vaimustusest selge maailmapildi ja moraalse enesekindluseni.

Romaan vastandab selgelt kahe noormehe kujutised: sportlane Krohhin, kelle elu on väliselt laitmatu, kuid kelle tühisus ilmneb aegamööda, ning töölisnoor Levadov, kes näib esialgu kohmakas ja harimatu, kuid osutub siiraks ja põhimõttekindlaks. Ira teekond kulgebki läbi nende kontrastide ja otsingute, viies teda järjest teadlikuma valikuni – mitte üksnes armastuses, vaid ka elus üldiselt. Samuti mängib olulist rolli kollektiivi mõju, mis romaanis on kujutatud kui kasvatav ja suunav jõud. Töö, vastutus ja ühised eesmärgid aitavad noorel inimesel leida iseennast ja oma koha ühiskonnas.

Nikolai Pogodin oli 20. sajandi Nõukogude kirjanduse esindaja, kes alustas eelkõige näitekirjanikuna, kuid avaldas ka proosat. Tema loomingus on olulisel kohal ideoloogilised väärtused nagu ausus, töökus ja kommunistlik kollektivism. Pogodin keskendus tihti lihtinimeste elule ja sellele, kuidas sotsialistlik ühiskond neid kujundab. „Merevaigust kaelakee“ sobitub hästi sellesse raamistikku – tegemist on kasvatustöö laadis kirjutatud teosega, mis püüab mõjutada noore lugeja maailmatunnetust ning pakkuda eeskujusid ja mudeleid õige tee valimiseks. Pogodin ei peida oma eesmärke, vaid kirjutab läbipaistva optimismi ja kindla väärtushinnanguga.