Totu ja ta sõprade seiklused

NB! Kaanepilt ja formaat on petlik! Sees on ikka vana hea omaaegne Totu, kelle seiklustele Lillelinnas ja eriti Kuul praegused värsked vanavanemad nii ägedalt kaasa elasid. Selles haaravas kunstmuinasjutus võtavad Totu ja teised hakkajad marakannid alles hoogu Kuule-sõiduks ja teevad Lillelinnas (loe: õitsvas sotsialismimaailmas) igasugu katseid, mehhaniseerivad ja ehitavad, kusjuures Totu oma tobedusega solgib alati kõik ära, millest tõuseb ikka tüli ja sigib sekeldusi.Õhupall tõusis juba päris kõrgele ja kandus nüüd väljade kohal edasi. Linn kadus silmist. All lookles kitsa paelana oja, mida marakannid Kurgijõeks nimetasid. Väljadel kasvavad harvad puud paistsid väikeste kohevate põõsastena. Äkki märkas Pontsu all väikest tumedat laiku. See liikus mööda maad, otsekui jookseks õhupallile järele. "Vaadake, mehed, keegi jookseb meile järele!" hüüdis Pontsu. Kõik hakkasid laiku vaatama. "Vaadake, ta hüppas üle jõe!" karjus Kohmits. "Mis see võiks küll olla?" küsis Tuuslam. "Vaadake, hüppab üle puude!" Õhupall lendas metsa kohal. Laik liikus mööda puulatvu edasi. Doktor Ampull pani näpitsprillid ninale, kuid ikka ei saanud selgust, mis see võiks olla. "Ma tean!" hüüdis järsku Totu. "Mina arvasin esimesena ära! See on meie Tups. Me unustasime Tupsu maha ja nüüd ta jookseb meile järele." "Mis sa ajad!" vastas Tropp. "Tups on siin. Näed, istub minu juures pingi all."