Esimese liigi autojuhi õpik

„Esimese liigi autojuhi õpik“ on põhjalik käsiraamat, mis koostati vastavuses 1968. aastal kinnitatud esimese liigi autojuhtide ettevalmistamise programmiga. Tegemist on ametliku õppevahendiga, mis oli mõeldud kasutamiseks nii autojuhtide koolitamisel kui ka juba töötavate juhtide täiendamisel. Raamat pakub süsteemset ülevaadet autoehitusest, mehhanismide tööpõhimõtetest, sõiduki kasutamisest ja hooldusest, kattes laia teemaderingi, mis on vajalik professionaalseks autojuhtimiseks. Kuigi kogumikust on välja jäetud liikluseeskirjad, käsitleb see peaaegu kõiki teisi autojuhtide ettevalmistuseks vajalikke valdkondi.

Õpiku esimene osa annab sissejuhatavad teadmised sisepõlemismootorite tööpõhimõtetest ning kirjeldab kodumaiste veoautode GAZ-66, ZIL-131 ja KrAZ-257 konstruktsiooni. Tähelepanu all on nende masinate agregaadid, sõlmed, mehhanismid ja seadmed ning nende töö eripärad. Teine osa keskendub autode kasutamisele: tehnilis-majanduslike näitajate analüüsile, autorongide ja eriautode ekspluatatsiooni küsimustele, inimeste veole ning juhtide töötasule ja tööohutusele. Kolmandas osas käsitletakse autoveeremi hooldust ja remonti, pakkudes juhiseid sõidukite tehnilise korrasoleku tagamiseks. Viimane osa tutvustab autoteooria põhimõisteid ja liiklusohutuse aluseid, rõhutades, kui tähtis on juhtide vastutus ja tähelepanelikkus liikluses.

Raamat esindab oma ajastu tehnilise kirjanduse tüüpi, mille eesmärk oli ühendada teoreetiline teadmine ja praktiline väljaõpe. Õpik on oluline allikas mõistmaks, kuidas Nõukogude perioodil korraldati autojuhtide ettevalmistust ja milliste teadmiste ning oskustega pidi professionaalne juht varustatud olema. See ei ole pelgalt tehniline käsiraamat, vaid ühtlasi peegeldus ajastu töökorraldusest, rõhuasetustest ja lähenemisviisist liiklusohutusele ning masinate kasutamisele.