Augustikuu tähed

Nikolai Gribatšovi „Augustikuu tähed“ on poeetiline jutustus, mille keskmes on Teise maailmasõja aegne partisanivõitlus okupeeritud Nõukogude Liidu territooriumil. Loo peategelaseks on noor sidepidaja tüdruk Zoja, kelle silme läbi rulluvad lahti metsade varjus peetud lahingud, argised hirmud ja väikeste võitude hetkeline helgus. Teos on tugevalt ideologiseeritud, keskendudes isamaa-armastusele, julgusele ja ohvrimeelsusele. Kuid samas sisaldab see ka kujundeid ja looduslähedast keelekasutust, mis tõstab selle sõjakirjanduse voolus veidi isikupärasemaks. „Augustikuu tähed“ osutab ilule, mis võib eksisteerida ka kannatuste keskel – öises taevas, metsaservas või inimliku lahkuse hetkes.

Jutustuses on vastandatud elu ja surm, valgus ja pimedus, koduigatsus ja sõja karmus. Zoja karakter kannab endas nooruslikku haavatavust, aga ka vaimset vastupidavust – ta ei ole lihtsalt sümbol, vaid inimene, kes tajub oma rolli, kahtleb ja unistab. Tähistaevas, mida pealkiri esile tõstab, kordub motiivina mitmes stseenis, kujunedes vaikseks vastandiks maise vägivalla ja kaose keskel. Autor annab sõjale poeetilise, isegi sentimentaalse mõõtme, mis pehmendab toimuva traagikat, kuid ei varja selle mõju inimestele. Jutustuse rütm on aeglane ja jälgiv, lastes stseenidel ja tunnetel esile kerkida pigem läbi meeleolu kui tegevuse.

Nikolai Gribatšov (1915–1993) oli vene kirjanik, luuletaja ja toimetaja, kelle looming keskendus peamiselt sõja-aegsetele teemadele, sageli realistliku, kuid emotsionaalselt rõhutatud laadis. Tema teosed püüdsid ühendada tegelikkuse kujutamist ideoloogilise sõnumiga, kuid säilitasid sageli ka poeetilise tundetooni. „Augustikuu tähed“ kuulub tema tuntumate tööde hulka, olles avaldatud paljudes keeltes ja korduvalt välja antud. Eesti keeles ilmus see 1959. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas, pakkudes kohalikele lugejatele ühe nõukogude sõjakirjanduse iseloomuliku, ent keeleliselt tundliku näite. Gribatšovi käsitlus sõjast on idealiseeriv, kuid mitte elutu – ta annab hääle neile, kelle igapäevaseks tegelikkuseks sai mets, raadioaparaat ja tähistaevas.