Tarass Bulba

Nikolai Gogoli romaan „Tarass Bulba“ on ajalooline jutustus, mis viib lugeja 16.–17. sajandi Ukraina steppidesse, kus kasakad võitlesid vabaduse ja usu nimel. Teose keskmes on vana kasakajuht Tarass Bulba ja tema kaks poega, kes naasevad kodukohta pärast õpinguid Kiievi vaimulikus koolis. Isa kohtleb neid karmilt, nähes neis akadeemia pehmendavat mõju, ja viib nad peagi Zaporoožje kasakate juurde, et noored mehed õpiksid tundma sõjamehe elu karmust. Nõnda algab meeste ühine teekond, mille jooksul pannakse proovile nende vankumatus, truudus ja väärtused.

Romaan areneb traagilisteks sündmusteks, kui vendade saatused hargnevad vastassuundades. Noorem poeg Andrei armub Poola aadlidaami ja reedab oma rahva, mis viib pöördumatute tagajärgedeni. Vanem vend Ostap jääb truuks kasakate vabadusvõitlusele, kuid satub vangistusse ja hukatakse. Tarass Bulba, keda juhib raev ja õiglustunne, astub vastu oma vaenlastele ning viib kättemaksu lõpuni, kaotades selle käigus kõik, ka oma elu. Gogol kujutab kirglikult kasakluse vaimu, isiklikku vaprust ja samas ajalooliste vastuolude traagilisust, milles üksikisiku saatused põimuvad rahvusliku saatusega.

Nikolai Gogol (1809–1852) oli vene ja ukraina päritolu kirjanik, kelle looming ühendab romantilisi ja realistlikke jooni ning on sageli täis groteski ja sügavat sotsiaalset allteksti. „Tarass Bulba“ on üks tema varasemaid proosateoseid, mida peetakse olulise panusena vene ajaloolisse ilukirjandusse. Gogol ammutas ainest Ukraina kasakate elust ja vabadusvõitlusest, kuid käsitles neid ideoloogilise tähendusrikkusega, mis peegeldas ka tema ajastu poliitilisi pingeid. Teos jäi püsima tänu oma kirglikule stiilile, eepilisele kujundikeelele ja moraalsetele küsimustele lojaalsuse, reetmise ja isamaa tähenduse üle.