Tarass Bulba

No näita õige ennast, poeg! Sa ajad ju lausa naeru peale! Ja mis papikuued need teil seljas on? Või kannavad akadeemias kõik sihukesi?
Niisuguste sõnadega tervitas vana Bulba oma kaht poega, kes olid õppinud Kiievi bursas ja jõudnud nüüd koju isa juurde.
Pojad olid just alles hobuste seljast maha tulnud. Mõlemad oli pikad, tugeva kondiga noormehed, kes vahtisid veel altkulmu nagu hiljuti väljalastud seminaristid. Nende tugevaid, tervisest õhetavaid nägusid katsid esimesed karvaudemed, mida habemenuga polnud veel puudutanud. Pojad seisid liikumatult, silmad maas nad olid jahmunud, et isa neid nõnda vastu võttis.