Surnud hinged

Nikolai Gogoli „Surnud hinged“ kujutab endas groteskse ja samas realistliku ühiskonnapildi kaudu teravat kriitikat Venemaa 19. sajandi keskklassi vastu. Peategelaseks on kaval ja ettevõtlik Tšitšikov, kes rändab mööda provintse, et osta surnud pärisorje – inimesi, kes on küll juriidiliselt veel maaomanike nimistus, kuid tegelikult juba ammu surnud. Nende „hingede“ abil plaanib ta suurendada oma varandust ja sotsiaalset staatust, manipuleerides nii kehtiva bürokraatliku süsteemiga. Tšitšikovi teekond viib teda läbi erinevate mõisate ja kohtumisteni karikatuurselt maalitud tegelastega, kellest igaüks peegeldab teatud ühiskonnakihti või inimtüüpi.

Romaani ülesehitus meenutab rännuloona klassikalisi eeposi, ent selle sisu on tugevalt allegooriline. Gogol segab kokku satiiri, absurdihuumori ja psühholoogilise realismi, et näidata inimloomuse nõrkusi – ahnust, väiklust, auahnust ja silmakirjalikkust. Kõik need jooned ilmnevad nii Tšitšikovis kui tema teekonnal kohatud mõisnikes: kelmikus korstnapühkijas Sobakevitšis, unistavas Pljuškinis ja mitmetes teistes, kelle kaudu kujuneb ühiskondlik portree, mis ulatub kaugemale individuaalsest narratiivist. Teosel on lõpetamatu tunnetus – Gogol ise püüdis kirjutada selle järgigi, et kujutada Tšitšikovi võimalikku lunastust, kuid jäi pooleli. Sellest hoolimata jääb „Surnud hinged“ kõnekaks sümboliks Venemaa moraalsele ja vaimsele seisakule.

Nikolai Gogol (1809–1852) oli Ukraina päritolu vene kirjanik, keda on peetud üheks vene kirjanduse modernistliku suuna eelkäijaks. Tema looming ühendab tugeva rahvusliku koloriidi, groteski ja fantaasia realistlike motiividega. Gogoli elu oli täis sisemisi vastuolusid: ta oli korraga religioosne ja skeptiline, tundlik ja sarkastiline. „Surnud hinged“ oli tema elu suurim proosaline ettevõtmine, mille ta soovis kirjutada Dantelikus vaimus – kujutada Venemaa „põrgut, puhastust ja paradiisi“. Teine ja kolmas osa jäid küll lõpetamata, ent esimene osa on kirjandusloo seisukohalt iseseisvalt tähendusrikas ning tähistab üht Gogoli küpsema perioodi kõrgpunkti.