Surnud hinged

Teos jälgib Pavel Ivanovitš Tšitšikovi kalkuleeritud ettevõtmist provintslinnas ja selle ümbruses. Tšitšikovil on plaan osta mõisnikelt “surnud hingi” – talupoegi, kes on revisjoninimekirjades kirjas, ent tegelikult surnud – ja kasutada neid paberil tagatiseks tulevastele tehingutele. Romaan liigutab peategelast ühest majapidamisest teise ning näitab, kuidas äriplaan ristub kohaliku elu reeglite, ametnike kommete ja mõisnike harjumustega. Lugu toob pildile erinevate iseloomudega tegelased, kelle kaudu rullub lahti skeemi loogika ja selle praktilised takistused: kauplemine, umbusk, kuulujutud, kiitlemine ja hirm vastutuse ees. Raamat on eesti keeles Henrik Sepamaa tõlkes; selle eksemplari puhul on lk 198–199 pastakaga numbreid üles tähendatud. Romaani vaoshoitud jutustushääl laseb pildil ja tegevusel kõnelda ning hoiab fookuses Tšitšikovi manöövrid: kokkulepped, vaikivad eeldused ja rahaga mõõdetud väärtused.

Raamat ehitab pildi Venemaa ühiskonnast ajal, mil “hing” tähistas maksubaasiks olevat loendusühikut. Nii muutub surnud hing dokumentaalseks varaks ja ühiskondlikuks nähtuseks. Romaanis astuvad Tšitšikovi teele mitut tüüpi mõisnikud ja linnakodanikud: nõtkuv unistaja Manilov, otsekohene Sobakevitš, kahtlustav Korobotška, rahutu ja kiitlev Nozdjov, äärmuseni kokkuhoidlik Pljuškin, ning linnas tabab Tšitšikovi tehinguid peenelt süttiv kuulujutu- ja kahtlustetuli. Teos näitab, kuidas paber, loendus ja omandiõigus kujundavad suhteid ning kuidas väikelinna kõmu suudab lükata käima vääramatud protsessid. Süžee liigub episoodiliselt: iga kohtumine lisab kihi mõttelaadidele, mida romaan kirjeldab ilma moraalse loosungita. Romaan töötab korraga kahe tasandiga: ühel tasandil on see tehingute jada koos võlgade, volituste ja pitseritega; teisel tasandil näitab see hingede kujunemist numbriteks ning inimeste suhete allumist vormidele.

Nikolai Gogol (Николай Гоголь) oli ukraina päritolu vene kirjanik, kelle proosa ja näidendite keskmes on ühiskondlike mehhanismide vaatlus ja inimese harjumuste täpne kirjeldus. Tema loomingus kohtuvad argine ja groteskne, ametlik vormistus ja isiklik ambitsioon. “Surnud hinged” seostub sama autori “Revidendiga” ning moodustab osa laiemast pildist, kus bürokraatia, võim ja raha kujundavad inimeste keelt ja käitumist. Gogol näitab, kuidas käskkirjad, nimekirjad ja protokollid loovad eraldi tegelikkuse, kuhu inimesed püüavad endale kohta sisustada. Autori huvi ei ole kangelase ülistamine ega ühe tõe kuulutamine, vaid mehhanismide esiletoomine: kuidas tekib maine, kuidas tehing muutub enese-eesmärgiks ja kuidas kuulujutt võtab võimu. Sellest positsioonist loetakse ka romaani – mitte ainult ajastu dokumendina, vaid analüüsina, mis uurib, kuidas arv ja vorm võivad hakata tähendust dikteerima.