Venemaa ja Euroopa

Nikolai Danilevski suurteos „Venemaa ja Euroopa“ on esmakordselt raamatuna ilmunud 1871. aastal ning kuulub Vene 19. sajandi ideeloo klassikasse. Teos on filosoofiline ja ajalookäsitluslik arutlus, milles autor toob välja kultuurilis-ajalooliste tüüpide teooria. Selle kohaselt ei saa inimkonna ajalugu seletada ühe universaalse arengu mudeli järgi, vaid iga rahvas või rahvusrühmade kogum järgib oma ainulaadset kulgu. Danilevski kirjeldab mitmeid kultuuritüüpe, nagu egiptuse, hiina, kreeka ja ladina, millest mõned on kadunud, mõned aga jätkuvalt elujõulised. Oluline koht on tema arutlustes romaani-germaani ja slaavi tüübil, kusjuures viimast peab ta alles kujunemisjärgus olevaks.

Raamat seab vastamisi Venemaa ja Lääne-Euroopa ajaloolised ja kultuurilised arengud. Danilevski väitel ei saa slaavi maailm omaks võtta lääneeuroopalikku arengumudelit, kuna selle alused on teistsugused. Venemaa ajalooline ülesanne seisneb tema arvates slaavi kultuurilis-ajaloolise tüübi hoidmise ja arendamise juures. Kuna Lääs on tema hinnangul slaavi rahvaste suhtes vaenulik, nägi ta ainuvõimaliku lahendusena slaavi rahvaste ühtsuse tugevdamist ja omavahelist lähendamist. Sellest lähtuvad seisukohad muutsid „Venemaa ja Euroopa“ üheks panslavismi ideoloogia nurgakiviks, andes teemale tugeva poliitilise mõõtme.

Nikolai Jakovlevitš Danilevski (1822–1885) oli hariduselt loodusteadlane, kuid tema nime seovad ajalukku eelkõige filosoofilised ja sotsioloogilised tööd. Teda on peetud panslavismi rajajaks ning tema mõttelooline pärand ulatub mõjuni ka hilisematesse suurtesse kultuurifilosoofilistesse süsteemidesse, nagu Oswald Spengleri ja Arnold Toynbee teooriad. Danilevski loomingus põimusid teaduslik täpsus, ajaloolised üldistused ja poliitiline kirg, mis tegid temast ühe 19. sajandi vene ideoloogia silmapaistva esindaja.