Ma lähen õue

Nikolai Bulgakovi luulekogu „Ma lähen õue“, mis ilmus 1980. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, esindab vaoshoitud ja tähelepanelikku poeetikat, kus igapäevaelu väiksed hetked saavad tähenduslikuks läbi lihtsa, kuid tiheda sõnastuse. Kogu pealkiri viitab liikumisele ruumide vahelt – suletusest avarusse, sisemusest välisesse –, kuid sellel on ka sügavam tähendus: minek inimeseks olemise ja olemise tajumise tuumale. Bulgakov ei taotle kujundlikkuses efekti, vaid usaldab vaikseid meeleolusid, vaatlust ja keele rütmilist tasakaalu. Tema luules on elu justkui aeglustatud, et selles märgata midagi, mis tavapäraselt mööda libiseb.

Luuletustes peegelduvad loodus, linnakeskkond, inimese argised liikumised ja sisekõned. Autor suudab siduda emotsiooni ja tähelepanekut viisil, mis ei taotle suurt ülevust, vaid pigem mõistmist. Tunda on mõningast eksistentsiaalset tooni, mis väljendub vaikuses, paigas seismises ja lahkumise motiivides. Kogu struktuur on rahulikult voolav, tekstid ei tõsta häält, vaid kõnetavad kaudselt. Bulgakov loob ruumi, kus lugeja saab end asetada vaatluse ja mõtiskluse olukorda. Mõjud võivad ulatuda nii klassikalise vene luule suunas kui ka eesti modernismi vaiksemasse harusse, kuid autor säilitab omaenda pehme, isegi varju jääva tonaalsuse.

Nikolai Bulgakov (1944–1989) oli eesti vene luuletaja, kes tegutses peamiselt Tallinnas ja kirjutas venekeelset luulet, mida tõlgiti ka eesti keelde. Tema looming on sageli seotud vaikse eluhoiakuga, milles puudub ideoloogiline manifestatsioon, ent on tajutav sügav isiklik kohalolu. „Ma lähen õue“ kujutab endast tema loomingu eesti lugejale vahendatud valikut, milles avaneb poeet, kes ei esine, vaid märkab, ning kelle jaoks luule on pigem hingamise kui kuulutamise vorm. See kogu on vaikselt mõjuv osa 1980. aastate eesti luulemaastikust, kus tähelepanelik mõtisklus leidis oma kindla koha.