Varahilisel ajal. Proosapoeem

Nikolai Baturini „Varahilisel ajal“ on proosapoeem, mis ühendab jutustava struktuuri ja lüürilise keele, luues poeetilise maailma, kus loodus, aeg ja inimene on lahutamatult seotud. Teos on kirjutatud sisekaemuslikus ja kujundirohkes laadis, liikudes reaalsuse ja müüdi piiril. Selle keskmes on looduse vahetu kogemine – vaikus, valgus, metsa lõhnad, jõgede aeglane liikumine – ja inimese olemise tundlik tajumine selle keskel. Narratiiv on hajus, sündmuste asemel domineerib meeleolu ja piltide voog, mis avab lugejale aeglaselt kooruva sisemise maastiku, milles peegelduvad elu, surma ja olemise küsimused.

„Varahilisel ajal“ ei püüdle konkreetse süžee ega klassikalise karakteriarenduse poole. Pigem on tegu teekonnaga, mis kulgeb läbi aja ja ruumi, inimese ja looduse vaheliste suhete kaudu. Rütmiliselt kirjutatud laused, kordused ja looduskujundid loovad meditatiivse kulgemise, milles on tunda nii igatsust kui ka äratundmist. Baturini tekst kasutab eesti kirjanduses harvaesinevat poeetilist registrit, kus keelel on roll mitte ainult tähenduse kandjana, vaid ka ruumi ja vaikuse loojana. Lugeja ei ole üksnes vaatleja, vaid kutsutakse osalema keele ja meele kogemuses, kus mõtlemine toimub aeglaselt ja kujundite kaudu.

Nikolai Baturin (1936–2019) oli eesti proosakirjanik, luuletaja ja stsenarist, kelle looming paistab silma süvenemise, kujundirohkuse ja sümbolistliku mõtlemisega. Ta kirjutas sageli looduse ja üksildase inimese suhtest, liikudes klassikalise realismi piiridest kaugemale. „Varahilisel ajal“ kuulub tema varasemale loomingusse, kuid sisaldab juba neid jooni, mis hiljem kujundasid tema omanäolise stiili: lüüriline eksistentsiaalsus, loodusmotiivide süvakiht ning kõlaline tundlikkus. Teos ilmus sarjas „Loomingu Raamatukogu“ ja jäi silma kui erandlikult poeetiline proosatekst eesti kirjanduse tollases kontekstis.