Oaas

Nikolai Baturini romaan „Oaas“ on omanäoline eksistentsiaalne lugu, milles põimuvad ellujäämine, sisemine otsing ja inimese suhe loodusega. Teos algab olukorraga, kus peategelane — lennuõnnetuses ellu jäänud mees — satub üksi keset Siberi taigat. Looduse karmide tingimuste ja üksinduse taustal muutub tema võitlus füüsilise ellujäämise nimel ühtlasi vaimseks rännakuks. Romaan liigub väljaspool tavapärase süžee raamistikku, keskendudes pigem meeleolude, tajude ja sisekõnede kujutamisele. Peategelane peab uuesti õppima tunnetama piire enda ja maailma vahel, otsima mõtet seal, kus tsivilisatsioon ei paku enam tuge.

„Oaas“ ei ole pelgalt jutustus looduses ekslemisest või katsetest ellu jääda, vaid sügavalt sümbolistlik teos, kus füüsiline paik muutub tähenduslikuks sisemaailma peegelduseks. Mets, loomad ja ilmastikunähtused ei ole siin pelgalt taust, vaid vastasmängijad, kes aitavad kujundada inimese arusaama iseendast ja oma kohast. Teoses puudub traditsiooniline konflikt või antagonist, selle asemel luuakse pinget läbi peategelase vaimse teekonna ja sellega kaasneva muutumise. Baturini keelekasutus on poeetiline ja kontsentreeritud, luues paiguti lüürilise atmosfääri, mis mõjub kui sisemonoloog või filosoofiline mõtisklus eksistentsi piiridest.

Nikolai Baturin (1936–2019) oli eesti kirjanik, kelle loomingut iseloomustab tugev looduslääne ja vaimse otsingu temaatika. Tema teosed on sageli üles ehitatud sisemisele rännakule, milles tegelane kohtub nii välise maailma jõududega kui ka iseenda piiride ja hirmudega. Baturin oli ka meremees ja metsavaht, ning need elukogemused on jätnud selge jälje tema proosasse, kus looduse detailne tundmine ja austus elu vastu on läbivad jooned. „Oaas“ on tema varasema loomingu üks keskseid teoseid, milles on juba tunda hilisematele romaanidele omast müütilisust ja filosoofilist sügavust.