Noor jää

Nikolai Baturini romaan „Noor jää“ on poeetiline ja mitmetähenduslik teos, mis asetub kusagile kirjanduse ja mütoloogia, psühholoogia ja loodusläheduse vahele. Lugu kulgeb põhjamaise kõleduses ja eraldatuses, kus inimene pannakse vastamisi iseenda, looduse ja ajatu vaikusega. Peategelaseks on noor mees, kes asub rännakule läbi arktilise või subarktilise maastiku, mille olemus on sama määramatu ja karge nagu tema enda sisemaailm. Jää, lumi, vesi ja tuul ei ole ainult taust, vaid muutuvad tegelasteks omaette — loodus ei ole siin passiivne keskkond, vaid jõud, mis mõtestab ja kujundab inimese olemist.

Romaan on üles ehitatud tiheda kujundikeele ja sisekaemuslike läbielamiste kaudu. Baturin ei paku lugejale kindlat narratiivset liini, vaid juhib tähelepanu seisunditele, tajudele, sisemistele murdepunktidele. Peategelane ei liigu ainult füüsilises ruumis, vaid ka ajas ja mälus — tema teekond on osaliselt mütoloogiline, osaliselt eksistentsiaalne. „Noor jää“ võib tähistada inimese sisemist haprust ja kujunemist, tema esimest kokkupuudet eluga, kus turvaline maa jalge alt kaob ning jää alla jääb midagi tundmatut. Teos nõuab lugejalt keskendumist, kuid pakub vastu sügavat ja aegumatut lugemiskogemust.

Nikolai Baturin (1936–2019) oli eesti kirjanik, kes jäi tuntuks oma looduslähedase maailmakäsitluse, kujundirohke keele ja psühholoogilise süvitsi minekuga. Tema loomingus on tunda nii Siberi avarusi kui ka inimese vaimset üksildust, aga ka katkematut sidet loodusega kui universaalse allikaga. „Noor jää“ on üks tema tunnustatumaid teoseid, mis sümboliseerib hästi Baturini kirjanikupositsiooni — vaikne, aga intensiivne, arhailine, aga kaasaegne. See romaan ei anna vastuseid, vaid kutsub tajuma, kuulama ja märkama, mis sünnib siis, kui maailm vaikib ja inimene jääb üksi iseendaga.