Maa-alused järved. Luuletusi 1963-1967

Kogumik „Maa-alused järved“ koondab Nikolai Baturini luulet, mis on kirjutatud aastatel 1963–1967 ning tähistab tema varase loomingu küpsemise faasi. Nendes tekstides põimuvad looduslähedus, sisekaemuslikkus ja filosoofiline hoiak, luues lugejale pildi poeetist, kes otsib tähendusi nähtava maailma allhoovustes. Pealkiri ise – „Maa-alused järved“ – viitab varjatud sügavustele, alateadvusele ja sõnastamata tunnetele, mis kerkivad esile luule kaudu. Luuletused käsitlevad inimest looduse keskel, tema vaikset kohalolu, kuuluvust ja katkematut sidet maiste ja vaimsete kihtidega.

Baturini tekstides esineb loodus sageli mitte ainult taustana, vaid osalise või suisa tegelasena, kes kõneleb, vastandub või peegeldab inimese siseilma. Tema kujundikeel on tihe ja sageli sümbolistlik, kuid mitte üleliia kaunistatud – selles peitub jõulisus ja otsekohene tundlikkus. Autor ei jutusta, vaid suunab tähelepanu luule kui kogemuse vahendi juurde, pakkudes hetki, kus vaikimine ja ütlematajätmine võivad osutuda sisukamaks kui otseütlemine. Paljud tekstid puudutavad üksilduse ja ajakogemuse teemasid, viies lugeja rännakule, mis on ühtaegu ajas ja sisemuses liikuv.

Nikolai Baturin oli mitmekülgne eesti kirjanik – lisaks luulele viljeles ta proosat, näitekirjandust ja stsenaristikat. Tema loomingule on iseloomulik looduslähedane maailmatunnetus, poeetiline pinge ja eksistentsiaalne sügavus. Baturin ei kuulunud kirjanduslike voolude keskmesse, vaid rajas omaenda poeetilise tee, kus eriline koht kuulus vaikusele, tähelepanule ja keele rütmilisele liikumisele. „Maa-alused järved“ on tema esimene luulekogu, mis annab edasi autori loomingu alustoone ja lubab aimata, milliseks kujunes tema hilisem, sisekaemuslik ja stilistiliselt omanäoline kirjanduslik hääl.