Leiud kajast

Nikolai Baturini teos „Leiud kajast“ ilmus 1977. aastal ning kuulub tema varasemate proosateoste hulka. Kogumik toob lugejani jutustusi, mis ei piirdu pelgalt sündmuste kirjeldamisega, vaid tõusevad esile sõnakunstilise vormi kaudu. Baturin loob oma tekstides pildi, mis meenutab proosapoeeme: iga lugu ei ole üksnes jutustus, vaid omandab erilise esteetilise väärtuse. Autor oskab kujundada lihtsast süžeest mitmekihilise teksti, kus peegeldub ühtaegu nii inimeste argielu kui ka sümboolne ja poeetiline mõõde. „Leiud kajast“ seob endas realistlikku ainest ja poeetilist väljenduslaadi, pakkudes lugejale midagi enamat kui klassikaline novell.

Kogumiku eripära seisneb selles, et Baturin pöörab tähelepanu detailidele ja keelelisele täpsusele. Tema lood mõjuvad kui nüansirikkad miniatuurid, mis annavad edasi tegelaste sisemaailma, eluhetkede poeetilisust ja laiemat kultuurilist või eksistentsiaalset tausta. Tekstide aluseks on sageli lihtsad olukorrad, ent nende kaudu uurib autor inimest ja tema suhteid ümbritsevaga. Nii muutub iga jutustus ühtaegu realistlikuks kujutiseks ja kunstiliseks sõnavärviks, kus keele ilu on lahutamatu osa sisust.

Nikolai Baturin (1936–2019) oli eesti proosa- ja näitekirjanik, kelle loomingut iseloomustab lüüriline ja filosoofiline suunitlus. Ta tuli eesti kirjandusse 1960. aastatel ning saavutas tunnustuse nii romaanide, jutustuste kui ka näidenditega. Tema tuntumad teosed on näiteks „Kentaur“, „Karu süda“ ja „Apokalüpsis anno domini“. Baturinit hinnati peene sõnataju ja võime poolest ühendada realistlikke kujundeid poeetilise ja müstilise maailmatunnetusega. „Leiud kajast“ on näide tema varasest proosast, kus on juba selgelt tajutav tema hilisema loomingu esteetiline ja kujundlik rikkus.