Laiuvad laaned, kauguvad kõrved

„Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” on Nikolai Baturini legendilaadne proosapoeem, mis põimib mütoloogilise ja poeetilise kujundikeele Eesti looduse ja inimkogemuse kirjeldamisega. Teose keskmes on laas – vaba ja salapärane looduse jõud – ning kütt koos oma sõbra Ladvalaulutajaga, kelle seiklused ja vaatenurgad loovad loo kulgemise rütmi ja sügavuse. Autor kasutab mitmekihilist keelt ja kujundeid, kus mets, kõrbed ja inimese tegevus põimuvad ühtseks tervikuks, pakkudes lugejale meditatiivset ja mõtlemapanevat lugemiselamust.

Teos ei keskendu traditsioonilisele narratiivile, vaid pigem meeleolu, mütoloogia ja sümbolite loomisele, kus iga tegelane ja maastik kannab kaasa sügavamat tähendust. Kütt ja Ladvalaulutaja esindavad inimkogemust looduse ja legendidega põimunud maailmas, tuues esile sõpruse, vastutuse ja loodusega ühtsuse teemad. Baturini proosapoeem on nii kirjanduslik kui ka filosoofiline matkaeesõit, mis kutsub lugejat mõtlema inimese ja looduse suhetele, ajaloo ja mütoloogia lõimimisele ning kultuurilise pärandi väärtustamisele.

Nikolai Baturin (1940–2019) oli eesti kirjanik ja dramaturg, kelle loomingut iseloomustavad sügav loodusarmastus, poeetiline keel ja legendilaadsed jutustamisvormid. „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” kuulub tema loomingus proosapoeemide hulka, kus mütoloogia, ajalugu ja inimkogemus põimuvad luuleliste ja meditatiivsete vormidega, pakkudes lugejale nii esteetilist kui ka filosoofilist rikastust.