Kuningaonni kuningas. Laanejutustus

Nikolai Baturini teos „Kuningaonni kuningas. Laanejutustus“ on poeetilise alatooniga proosapala, mis sulandab endas looduskirjeldusi, eksistentsiaalset mõtisklust ja allegoorilist süžeed. Lugu kulgeb metsa vaikses ja omailmelises ruumis, kus inimtegelased põimuvad looduse rütmide ja metsiku isevoolavusega. Peategelaseks on eraldatusse taandunud mees, kes elab kunagises metsavahimajas — kuningaonnis — ja kelle igapäevaelu hakkavad mõjutama nii loodusjõud kui sisemised mõtted. Tegu ei ole sündmusterikka looga, vaid pigem meditatiivse, aeglaselt avaneva sisevaatlusega, milles inimene otsib oma kohta looduses ja maailmas laiemalt.

Baturinile omane kujunditihe keel ja metsa mütologiseeritud kujutamine annavad jutustusele omapärase, peaaegu loitsulise tooni. Laanejutustus ei keskendu mitte niivõrd sündmustikule, vaid meeleoludele ja keelele, milles loodus ei ole lihtsalt taust, vaid aktiivne osaline — mets on jutustuse tegelane, keda ei saa lõplikult mõista ega vallutada. Inimene selle keskel on pigem otsija kui valitseja, vaatleja kui sekkunu. Teos kutsub lugejat aeglustuma ja süvenema, tunnetama hetke kohalolu ja looduse tähendust, mis ei allu ratsionaalsele seletusele, vaid nõuab vaikset kuulatamist ja kaasaelamist.

Nikolai Baturin (1936–2019) oli eesti kirjanik, kelle loomingus kohtuvad looduslähedus, mütoloogiline mõtlemine ja keeleline tundlikkus. Ta on kirjutanud nii luulet, näidendeid kui proosat, aga enim tuntust pälvis ta just jutustuste ja romaanidega, mis uurivad inimese ja looduse suhteid. „Kuningaonni kuningas“ kuulub tema varasemasse loominguperioodi ning näitab juba varakult seda omailma ja vaimset sügavust, mis hiljem kujunes Baturini proosa keskseks jooneks. Tegemist on mõtliku ja atmosfäärilise teosega, mis sobib lugejale, kes hindab vaikset, kujundlikku ja süvenevat kirjandust.