Delfiinide tee. Romantiline histooria

Romaan kujutab ühe võimaliku maailma piiri, kus ookeanivärina kuhjunud vrakkidest on kerkinud omapärane ehitis ning selle varjus elab väike seltskond eri saatusega inimesi. Teos jälgib nende vaikseid kokkuleppeid ja rütme: kuidas varu jaguneb, kuidas töö vahetub, kuidas meri paneb sõnad ja sammud järjekorda. Ühel päeval saabub paigale sealt, kust ei tulda, naine, kes tõuseb veest; tema ilmumine nihutab kogukonna tasakaalu ja sunnib igat tegelast oma rolli ümber hindama. Delfiinid on jutustuse püsiv viide – mitte dekoratsioon, vaid mõõdupuu inimsuhtele –, ning pealkirja totemiline tähendus märkab, kuidas sõbralikkus ja tähelepanu loovad ellujäämisele omaette koodeksi. Raamat seob merelise praktilisuse ja allegoorilise mõtlemise nii, et tegevus ei katke, vaid hargneb valikuteks: kes hoiab majakat, kes läheb vette, kes jääb kuulama, kui pind vaikib.

Käsitlus ehitab koha järjekindlaks süsteemiks. Vrakkidest kerkiv “linn” on ühtaegu pelgupaik ja proovikivi: seal sünnivad reeglid, mis on konkreetsemad kui ükski loosung, ja seal ilmneb, kas kaastunne püsib siis, kui nappus teravneb. Romaan liigub stseenidest, kus jälgitakse käelist tööd ja vaikset koostööd, sünkroonsete kujunditeni, milles meri ei lunasta ega karista, vaid näitab, kui kaugele ulatub inimese vastutus. Inimesed ja delfiinid peegeldavad teineteist: liikumise täpsus, häältemustrid, hoiaku muutus enne tormi. Lugeja saab teose, mis ei ütle ette moraali, vaid laseb näha otsust hetkel, mil see sünnib – kas astuda kõrvale, võtta kanda või nimetada nähtut oma nimega. Nii kujuneb raamatust järgneva mõtlemise töölaud: lihtsad teod, mis püsivad, ja vaikus, mis annab sõnale kaalu.

Nikolai Baturin on eesti kirjanik, kelle proosas kohtuvad meremaastik, rännak ja müüdimõtlemine. Tuukritöö kogemus andis talle vaate sügavuse logistikale ja vees liikumise praktikatele; need motiivid kannavad ka siinset jutustust. Baturini loomingus korduvad piirialad – meri ja kõrb, rannik ja vaheala –, kus inimene peab oma kohalolu põhjendama. Sama joont hoiavad teisedki romaanid, millest koos tekib eristuv rida: Sõnajalg kivis, Lendav hollandlanna ja siinne teos moodustavad vaimse kaare, kus tegelase teekond on vähem geograafiline kui eetiline. Autor eelistab kõnelda tegudest ja ruumist: kes valvab, kes töötab, mis jääb ütlemata ja mis tuleb kirja panna. Nõnda seob tema kirjutus mälestuse, vaatluse ja lihtsa lauseehituse tervikuks, mille abil lugeja saab kaaluda, mida tähendab kohustus, kaastunne ja koos elamine mere taustal.