Sõpradeta elu. Laste ja noorte üksildus

Niina Junttila teos „Sõpradeta elu. Laste ja noorte üksildus” käsitleb küsimust, mis puudutab üha rohkem lapsi ja noori. Üksildus võib alata juba enne kooliiga ning see ei pruugi leevenduda isegi siis, kui lapsel on palju virtuaalseid kontakte. Autor näitab, et üksilduse mõju ulatub kaugele tulevikku: see võib jätta jälje enesehinnangule, sotsiaalsetele oskustele ja vaimsele tervisele. Raamat tõstab esile, et probleem ei ole ainult üksikisiku tasandil, vaid ka ühiskondlik – kui üksindust ei märgata ega sellega ei tegelda, võib see kaasa tuua tõsiseid ja pikaajalisi tagajärgi.

Teos tugineb nii teadusuuringutele kui ka laste ja noorte isiklikele kogemustele. Uuringute kõrval on toodud elulisi näiteid, mis annavad võimaluse mõista, kuidas üksildus reaalselt avaldub. Lapsed kirjeldavad olukordi, kus neil puudub keegi, kellega oma muresid jagada, või kus nende olemasolu ei märgata. Autor rõhutab, et lahendus võib olla üllatavalt lihtne – näiteks lapsega rääkimine või tema mõtete ja tunnete tähelepanelik kuulamine. Sellised väikesed sammud võivad ennetada sügavamat isolatsiooni ja anda lapsele vajaliku kindlustunde, et ta pole üksi.

Niina Junttila on Soome kasvatusteadlane ja uurija, kelle töö keskmes on laste ja noorte heaolu. Tema huvi üksilduse teema vastu kasvas põhjalike küsitluste ja uuringute käigus, kus selgus, et väga suur hulk noori kogeb end pidevalt või tihti üksikuna. Ta on avaldanud mitmeid teadustöid ja raamatuid, mis käsitlevad nii emotsionaalset arengut kui ka sotsiaalseid sidemeid. Junttila toonitab, et üksindus ei ole pelgalt individuaalne tunne, vaid nähtus, mille lahendamisel on vaja teadlikku ühiskondlikku panust – koolide, perede ja kogukondade koostööd.