Nii ütlesid targad. Üle 6000 mõttetera 1. osa

Kogumik „Nii ütlesid targad. Üle 6000 mõttetera. 1. osa” koondab eri ajastute ja kultuuride aforisme, teravmeelseid tähelepanekuid ja lühikesi elukogemuse kokkuvõtteid. Teos ei püüa luua ühtset narratiivi, vaid pakub kontsentreeritud mõttevaru, mida saab kasutada nii lugemiseks kui ka tsitaadina kõnes, tunnis või tekstis. Lugeja liigub lühivormilt lühivormile: iga ütlus seisab omaette, ent kõrvutused avavad korduvaid telgi nagu inimene ja ühiskond, otsus ja tagajärg, sõna ja vaikus. Kogumiku mõõtkava on lai, ent vorm on napp: mõte ütleb end ära ühe-kahe lausega, jättes tõlgenduse lugejale. Nii tekib kasutusviis, kus raamat on ühtaegu sirvimiseks ja sihipäraseks otsimiseks, näiteks teema, autori või meelelaadi järgi.

Valik kirjeldab, kuidas mõte toimib kontekstist sõltumatult. Ühes reas on filosoofid, kirjanikud, teadlased, muusikud ja poliitikud; tulemuseks on kõrvutused, mis näitavad mitut rada sama küsimuse juurde. Lugeja leiab ütlusi Albert Camus’, Denis Diderot’, Benjamin Franklini, Robert Frosti ja Karl Krausi sulest; kõrvu jäävad ka Simon Jenkins, Timothy Leary ja Jimi Hendrix ning näiteks Maurice Maeterlinck. Väide võib olla paradoks, keeleline pööre või moraalne hoiatus; kõrvutused loovad fookuse sellele, kuidas üks napp võte tõstab esile kogemuse: vajaduse „õigeks saada”, kalduvuse otsida lühimat teed, kombekuse ja vabaduse piiri. Teos ei pakata selgitustest ega näidetest; see toob toorainena lause ja jätab mõtte tööle. Selline vorm sobib nii juhuslikuks lugemiseks kui töövahendiks kõne- ja esseekirjutuses, kus tsitaat täpsustab väidet või raamib selle.

Kogumik on sarja esimene osa. Koostajaks on Rosemarie Jarski, eesti keelde tõlkis Marja Liidja, toimetas Irma Aren, kujundas Reet Helm. Väljaanne esitab materjali süsteemselt, nii et autorite ja teemade mitmekesisus jääb alles, kuid sirvitavus püsib. Sarja jätkas teine köide, mis kinnitab valiku laiust ja kasutusloogikat. Käsitlus hoidub õpetamisest: raamat ei sunni tõlgendust, vaid esitab lause, mis võib toetada otsust, mõtestada olukorda või avada arutelu. Nii toimib teos kui tsitaadipank ja lähtepunkt, kuhu on võimalik pöörduda siis, kui on tarvis lühikest, ent tabavat toetuslauset.